KKK: koroona, Kalevipojad ja kangelannad

Koroona, Kalevipojad ja kangelannad. Foto: Vladislav Musakko

21. märtsi õhtul läks Soome poole teele viimane laevatäis rahvast, kes karantiinivabalt maale lasti. Pendelränne peatati ja ränga valiku ette seati tuhanded Soomes töötavad eestlased. Enamasti on tegu meestega, Kalevipoegadeks kutsututega, kes oma perele võõrsil ülalpidamist teenivad.

Sügisel näeme

“Nii, nüüd on sul viimane aeg minna. Muidu enam üle ei lasta,” teatas Riina oma mehele 12. märtsil, kui Eestis eriolukord välja kuulutati. Kõlakad piiride sulgemise kohta olid varem liikvel.

Veiko on töötanud Soomes üle kümne aasta ja Riina harjunud. Algusaastatel ootas ta meest koju koos lapsega, kuid nüüd on tütar täisealine ja elab Tallinnas oma elu. Riina on leidnud endale hulgaliselt koduvälist tegevust. Ta tantsib naisrühmas rahvatantsu, osaleb näiteringis, teeb trenni ja on ühiskondlikult aktiivne. Tavaolukorras veetis Veiko iga kuu ühe nädala kodus ja kolm oli ära. Sageli ootas teda koju jõudes ees tihe kultuuriprogramm, mille naine korraldas. Koos käidi teatris, kontserdil.

Riina ei lase pikemal lahusolekul oma meeleolu kõigutada. “”Sügisel näeme”, ütlesin talle,” sõnab naine reipalt ja selgitab, et milleks soigumisega asja hullemaks ajada. Riina leiab, et Veiko olukord on hullem, sest naine on omaette olemisega juba harjunud, samas kui mees ootab alati kojutulekut. Riina sõnade kinnituseks heliseb telefon ja Riina räägib reipalt: “Noh, kurda! … Mis sul seal viga? Keegi ei vingu ega virise kallal … Sööge makarone ja jooge kasemahla … Küll ma saan selle muruniiduki õli ka vahetatud!” “Mis sa minu pärast põed!” lõpetab naine kõne ja vangutab pead.

Eks ta muidugi igatseb ja tahab koju. Veiko ostis viimasel korral üle mere sõites kalendri. “Milleks?” imestas Riina. Ja mees selgitas, et tõmbab neile päevadele risti peale, mis neid lahutab. “Kaks lehekülge on juba riste täis,” nendib Riina nukralt.

Üldiselt on Veiko paras pesapunuja. Ta ehitas isegi Soomes üürimaja hoovile sauna ja kasvatab väikses kasvumajas tomateid. Vastavalt aastaajale käivad mehed marjul-seenel ja otsivad kalapüüdmiseks võimalusi. “Mis me siin ikka …” kostab telefonis Veiko hääl. “Grillime ja tšillime niisama.” Eestist kaasa ostetud õlled on ammu otsas. “Ostame siit,” vastab mees, kui küsin, kuidas ta peatselt saabuvat sünnipäeva tähistada kavatseb.

Pere tegi oma valiku siis, kui maja tahtis ülesehitamist ja kodumaal jäi sissetulek lahjaks. Riina arvab, et tegelikult võiks mees juba väga vabalt ka kodus tööl käia. “Kuldsete kätega,” iseloomustab ta Veikot. Samas õigustab naine Soomes teenivaid mehi, öeldes, et nad toetavad Eesti majandust olulisel määral. Raha kulutatakse ikkagi kodus kaupu ja teenuseid ostes.

Ants ja tema ületöötanud kamraadid

Ants töötas viimased paar aastat Soomes, Helsingi külje all betoonitehases. Otsustaval hetkel, eriolukorra alguses, jäi mees kodus tõvevoodisse ning üle piiri tööle minna tal enam ei õnnestunud. Nüüd suhtleb Ants regulaarselt üle mere läinud kolleegidega ja tutvustab sealset olukorda.

“Tööd neil õnneks on,” räägib Ants. Mehed töötavad keskmiselt kuni kümme tundi päevas ja puhkepäevi ei võeta. “Iga hetk ilma tööta Soomes olemist on puhas raha ja aja raiskamine,” ütleb Ants. Koju jõudes rabavad need, kel oma maja või maakodu ehitamisel, edasi. Puhata koos perega? Küll kunagi jõuab!

Mere taga kulub õhtuti osa aega söögitegemisele. Siis teeb mõni trenni, mõni vahib telekat. Suvel käiakse pundiga kettagolfi mängimas. Noh ja eks tina pannakse ikka ka. “Joogid on odavam kodust kaasa osta,” ütleb Ants õpetlikult ja lisab tõsiselt: “Ega seal nii hästi ka palka ei saa.” Neil, kes sinna jäid, on varud kindlasti otsas, aga küllap hangivad kohapealt juurde. “Vaevalt nad kuiva suuga istuvad.” Oma kamraade tunneb ta hästi.

Antsu peres kasvab kolm last. Kõige vanem käib kutsekoolis ja saab oma koolitöödega ise hakkama. Keskmine õpib teises klassis ja praegu on koduõpe päris keeruline. Noorim läheb sügisel kooli, mis tähendab, et lasteaias jäi koolieelikute programm pooleli. “Muidugi oleks parem Soomes raha teenida, aga naisel oleks lastega päris raskeks läinud,” kõneleb Ants, kes muretseb pere eelarve pärast, sest “suht suured augud tekivad rahakotti”. Mõtet kodumaale tööle jääda on ikka mõlgutatud. Pere on harjunud priskema palgaga ja Ants tunnistab, et mida rohkem teenid, seda laiemalt elad ka. Päris nälga pole karta, sest sel ajal, kui mees kodus lapsi kantseldab, käib naine ikka tööl. “Ega see raha ka tulemata jää,” ütleb mees optimistlikult.

Kamraadidest Soomes on järjest enam kuulda, et peetakse plaani kodumaale naasta, isegi kui tagasi ei peaks lastama. Igatsus kodu ja pere järele on suurem. Samas pidi mõni nalja viskama, et nii kaua on ära oldud, et ei oskagi tagasi tahta. “Mehed on üle töötanud,” nendib Ants.

Kui seda koduõpet poleks ...

Klaarika pole oma meest eriolukorra algusest peale näinud. Jaanus on võõrsil üle kümne aasta töötanud. Nende pere normaalsus oli, et mees tuli nädalavahetuseks koju.

Klaarikale valmistab raskusi esimeses klassis õppiva tütre koduõpe.

Vanem laps on pesast välja lennanud ja Klaarika püüab õhtuti noorema koolitöödes järje peale saada. Ta töötab naiste kollektiivis, kus paljudel kolleegidel on samasugused probleemid. “Kogu aeg kuulen, kuidas teised helistavad ja lastega vaidlevad, mis koolitööd peaks ära tegema, enne kui ema koju jõuab. Tuletavad meelde, kui on õige aeg veebitundi minna,” kirjeldab Klaarika olukorda. Vanemad lapsed vajavadki vaid taganttorkimist ja saavad ise hakkama. Klaarikal kulub igal õhtul neli tundi kodus igavlenud lapsega tegelemiseks. “Võtab mind toas istumisest mandunud näoga vastu,” kirjeldab ema ja kurdab, et laps ei oska ju veel nii hästi lugedagi, et ülesannetest aru saaks ja ise ära teeks. Mitu ema omakorda jäävad arvuti kasutamisel jänni.

“Videomaterjal tuleb üles laadida, joonistust pildistada ja laadida, kehalises tehti mingi blogi. Millal ma seda veel pean,” loetleb naine raskust tekitavaid ülesandeid. Kas isa kodusolek päästaks olukorra?

“Vaevalt küll, ta on ikkagi ehitus-, mitte IT-mees,” vastab Klaarika. Kui koolivaheaeg läbi sai, siis emade õudus jätkus. Õnneks on naiskollektiivis üksteist toetav suhtumine. Jagatakse abivahendeid ja nõuandeid või leitakse lihtsalt südant puistates teineteisemõistmist.

Klaarika arvas, et Jaanuse kojutulek poleks tema jaoks mingi lahendus olnud. Mees teenib perele ülalpidamist, millega harjunud ollakse, ning toetab ülikoolis õppivat vanemat last. Kõigi argiasjadega on naine harjunud hakkama saama ja selles suhtes pole midagi muutunud. Muidugi nad helistavad iga päev, see oli ka enne nii. Tõelised kannatajad on tegelikult lapsed. Vaatad telekast, kuidas arstide lapsed, kes vanemaid ei näe, nutavad. Tema tütrel on ka maailmaasjad sassis. Pildis on üleväsinud ema ja telefonist kostab isa värisev hääl.

Jaanus igatseb pere ja kodu järele. Vahepeal justkui lepib olukorraga, siis tungib lootusetus hinge. Ära ei julge tulla. Töötus on süvenemas. Olgu mis on, aga Klaarika nõustub, et praeguses olukorras peavadki piirid kinni olema. Haiguse levimine oleks hullem kui eemalolek ja koduõpe. Teda teeb tigedaks, kui kuuleb, et mõned ei pea karantiinist kinni ning korraldavad ikka koosviibimisi.

Remonditud magamistuba ootab Kalevipoega koju

Katile on samuti koduõppe näol tekkinud lisakohustus. Peale kahe lapse – üks õpib neljandas ja teine viiendas klassis – kantseldamise ning majapidamistööde tegemise käib naine 12-tunnistes vahetustes kokana tööl. Kolm täisealist last vajavad ema tuge ja nõu telefoni teel. Vanem poeg on kaitseväes ega pole ammu koju saanud ning vanim tütar ootab teist last. Kati ei nurise. “Ühel lühikesel töönädalal, kui kolm vaba päeva järjest oli, tegin kähku magamistoa remondi ära. Kerge värv, värske tapeet seina. Kruvide keeramisega saan ka ise hakkama,” räägib Kati.

"Emadepäevaks ta lihtsalt peab koju tulema."

Kati

Ta ei salga, et vahel on raske ja igatsus abikaasa Sandri järele suur. Tavaliselt tuli kolmandat aastat Soomes ehitusel töötav mees korra kuus kaheks kuni neljaks päevaks koju. Siis kattis Kati laua pidulikult ja paremate paladega. Kogu pere istus koos, vahetas muljeid ja rääkis, mis südamel. Nüüd tõotab vahe venida kahe ja poole kuuseks. “Emadepäevaks ta lihtsalt peab koju tulema,” ütleb Kati otsustavalt. Mai teises pooles on Sandril ja ühel lastest sünnipäev, lisaks pulmaaastapäev. Põhjusi pidulaud katta jagub. Praegu käib igapäevane suhtlus telefoni teel ja video vahendusel.

“Nagu lõksus olen siin,” ütleb Sander ja parandab ennast kohe, sest tegelikult võib koju tulla, ainult küsimus on, kas enam tagasi pääseb. Hirmutav on kuulda, kui paljud Eestis töötuks on jäänud. Perele on naaberriigist saadav sissetulek olulise tähtsusega. Selle nimel on Kati valmis mitmekordset koormat kandma ja Sander kannatab välja üksluise elu võõrsil.

“Mis siin ikka teha,” lausub mees ohates. “Töölt korterisse tulles teen omale süüa, siis vahin nelja seina. Helistan koju. Hullumise tunne on kohati.” Pidupanemist neil ei ole. “Oleneb, mis seltskonnaga kokku satud,” kostab mees. Tema maja­kaas­lased on pigem sportlased, käivad ratastega sõitmas ja tõstavad kangi, samal ajal kui Sander arvutis aega õhtusse veeretab.

Sandri ja Kati pere on pidanud piisavalt palju näguripäevi nägema. Nad on teineteisest lahusolekuga parema sissetuleku nimel leppinud. Niisamuti ootavad paljudes peredes kangelannad koju oma Kalevipoegi.