Kolumn: Euroopa

Urmas Nõmmik. Foto: Erakogu

Maailm on täis väga mitmekesiseid ja huvitavaid maid ja rahvaid. Mõni kauge maa huvitab mind kohe eriliselt. Aga seda, mis on mulle lähedal, ma armastan. Euroopa on minu kodu ja Euroopat ma armastan.

Täna on Euroopa päev. Täpselt seitsekümmend aastat möödub Schumani deklaratsiooni esitamisest, millega sai alguse Euroopa Söe- ja Teraseühendus. Selle järeltulijaga, Euroopa Liiduga, ühines Eesti kuusteist aastat tagasi. Mäletan eredalt 1. mai hommikut 2004. aastal. Jõudsin varase rongiga Tallinnasse ja ostsin ühest pagariärist saiakesi, mille nimes oli “Moskva” vahetatud “Brüsseliks”. Nüüdseks on need vist rohkem teada poliitiliselt neutraalse kreemisaia nime all, ehkki kunagi ammu-ammu olla neid nimetatud üleüldse Viini saiadeks.

Aga ammu-ammu, seitsekümmend viis aastat tagasi, lõppes ka teine maailmasõda. 1950. aastatel alanud Lääne-Euroopa integreerumise protsess pidi pakkuma sõjakoledustele ja hävingule leevendust. Euroopa majandus pidi saama uuesti jalad alla. Sealt edasi hakati tasapisi astuma samme ka ühise vaimsuse ja poliitika suunas.