Ülle Lichtfeldt: kasvuhoone, kukeseened ja kaksikud

Ülle Lichtfeldt. Foto: Kuvatõmmis

Veebikohtumisel publikuga toetavad Ülle Lichtfeldti kodused kasvuhooneseinad ja Valdur Mikita teos “Kukeseene kuulamise kunst”. Seeneline on õnnelik: tema niidistik jätkub kaksikutega.

Kui näitleja on Rakvere teatri otseeetris kõnelnud, mis teda rõõmustab, kurvastab, nõutuks teeb ja mõtlema paneb, lööb küsimus, mis on tema kõige suurem õnn, naise silmad kelmikalt särama.

“Kõige suurem õnn on, et ... minu seeneniidistik on edasi arenenud,” lausub muidu nii sõnakas naine viivitamisi sõnu otsides. “Ma olen kahe väikese tüdruku vanaema. Nad on pea kahenädalased ja ma ei ole neid veel näinud. Aga loodan väikeseid lapselapsi näha mõne päeva pärast. Praeguses ajahetkes on nemad kõige suurem õnn. Jah ...”

Ülle Lichtfeldt istub koduhoovis metsade vahel, kasvuhoones kaasas Valdur Mikita raamat “Kukeseene kuulamise kunst” kui ellujäämise käsiraamat. “Valdur Mikita aitab lahti mõtestada minu kui eestlase olemust ja mõttelaadi humoorikalt ja lihtsalt,” lausub näitleja.

Loeb: “Läänemeresoome elutunnet kehastab kõige paremini kukeseen. Kukeseen ei ussita, ta on optimistlik ja särava loomuga igivana seen – järelikult läänemeresoomlane! Pealegi on inimesed ja seened omavahel sugulased.” Kukeseente hingesugulasena üritab temagi mitte ussitada, vaid olla särav ja optimistlik.

Tutvustanud kasvuhoonekaaslasi salatit, rediseid, tilli, piparmünti, maasikaid, päevalilli ning Maria Klenskaja kingitud seemnetest võrsuvaid lõosilmataimi, mainib ta, et tomatid, kurgid ja paprikad on alles toas kasvu kogumas. Räägib oma pikaajalisest soovist saada vähemalt kuu aega vabadust, et rahulikult toimetada aias, kasvuhoones, metsas. “Soovide ja tahtmistega tuleb olla ettevaatlik. Soovid võivad ju täituda,” tõdeb ta.

"Muretsen nagu tüüpiline eestlane."

Ülle Lichtfeldt, näitleja

Poolteist kuud ongi Ülle Lichtfeldt püsinud kodus, toimetanud aias, avastanud koeraga jalutades koduümbruse kauneid paiku, vaadanud YouTube’ist talendisaateid, meisterdamisõpetusi ning seriaali “Äraostmatud”. Lugenud, pidanud Skype’is sõprade sünnipäevi. Teinud kõike, milleks muidu polnud aega.

Kogu seda õnne on näitleja sõnul varjutanud mure koroonaviirusse haigestunute, töö kaotanute, perede, koolilaste, koduteatri, publiku, Saaremaal elavate sugulaste ning kodumetsa pärast, mis tuleb üraskite tõttu maha võtta. “Muretsen nagu tüüpiline eestlane,” ütleb ta ning tsiteerib Valdur Mikitat, et eestlasele on vastutustundetu öelda, et muretsemiseks pole mingit põhjust.

Muredega ühel pool, räägib Lichtfeldt, et teda teeb nõutuks nii tuntud poliitiku peremeheagenda kui ka vanema arvustajahärra arvamus, et praegune olukord annab võimaluse teatrit puhastada ja selle suures osas veebi kolida. “Elukogenud inimeselt ootaksin siiski suuremat mõistmist, et kultuuriline mitmekesisus on väärtus ja ainult elitaarsele maitsele suunatud teater kaotab oma juured ja vundamendi. Võibolla rafineeritud teater võikski veebi kolida ja sellega eeskuju näidata, et meie kui lihtsamad tegijad saaksime ka inspireeritud,” kõneleb näitlejanna varjatud irooniaga.

“Kas vaatajaid ikka on?” küsib ta ekraani uurides. On. Kasvuhoones on rahvast kaks teatri väikese saali täit. Ülle Lichtfeldt vahetab peakatet ja lausub, et kuna tal on “võimatult palju veidraid mütse” aiatööks ja seenelkäiguks, soovitas tütar neid ka teatrisõpradele näidata.

Ta räägib, et teha tuleb väga erinevat teatrit, sest inimeste maitse on erinev, loodab kuuendat suve mängida lugu “Kui seda metsa ees ei oleks” ja peab oma tugevuseks näitlejana tegutsemisvalmidust ja nõrkuseks kärsitust. Tunnistab, et loomult rahmeldajana on õpetanud end molutama ning suudab juba rahulikult vaadata, kuidas tolmurullid ja koerakarvad põrandal veerevad, ning seentest eelistab puravikke ja kukeseeni.

“Mõistmata eestlaste omapärast suhet loodusega, ei ole võimalik mõista ka eesti kultuuri,” tsiteerib näitleja taas Valdur Mikitat.

Selgub, et ajaloost tuntud meestest tahaks Ülle Lichtfeldt laval kehastada Dostojevski Idiooti, sooviks teha koostööd mõne noore julge lavastajaga, ütleks noorele näitlejale, et palju tuleb tööd teha, ja vanale näitlejale aitäh, et on saanud temalt õppida.

Tulebki küsimus õnnest ning Ülle Lichtfeldt tunnistab, et praegu on tema suurim õnn olla Indi ja Luna vanaema.

PS Aeg on nädala jagu edasi veerenud. Luna ja Indi magavad õues ning Ülle Lichtfeldt ütleb, et jooksmisest ja sebimisest on jalad väsinud: kogu aeg lippab vaatama, kas tüdrukutega on kõik hästi ja kas nad on soojas. “Olen ikka kahelnud ütlemises, et oma lapsed on armsad, aga lapselapsed veel armsamad. Aga see vastab tõele! See on nii uskumatu tunne! Kõik on nii värske, huvitav ja uus,” räägib Ülle Lichtfeldt, hääles tohutu soojus ja rõõm. “Praegu nad alles söövad ja magavad, aga on tunne, et juba naeratavad,” on vanaema tähelepanelik pilk märganud.

Seenepiruka retsept

• Põhi: 100 g võid, 50 g riivjuustu, 2 dl jahu, 2 spl külma vett.
• Segada taignamass ja suruda õhukeselt küpsetusvormi. Küpsetada ahjus 200 kraadi juures 3–4 või 8 minutit.
• Täidis: 250 g seeni, 200 g fetajuustu, 100 g riivjuustu, 1 dl hapukoort, 1 dl piima, 3 muna.
• Munad, piim, hapukoor, fetajuust segada kannmikseris, kallata natuke küpsenud põhjale, raputada peale seened ja riivjuust, 200 kraadi juures küpsetada 10 minutit.