Andres Herkel: kas maailm muutub paremaks?

Andres Herkel . Foto: Peeter Langovits.

Usk paremasse homsesse on ikka inimestele jõudu ja lootust andnud. Noid lootuskiiri on kahtlemata paslik meenutada.

Hoiatusena tuleb aga meenutada sedagi, et parema tuleviku nimel loodud utoopiad on ajaloos nii mõnigi kord viinud ohtlike utoopiate ja ühiskondlike eksperimentideni. End äraostmatuks tituleerinud Suure Prantsuse revolutsiooni juhtkuju Robespierre lõpetas giljotiini all. Kommunistlik eksperiment põhjustas kannatusi miljonitele.

Sääraste tagasilöökide kiuste on progressiusk viimastel sajanditel inimesi lummanud. Ja paljus õigusega: elukvaliteet paraneb, tehnilised võimalused avarduvad, inimesed elavad kauem. Kui majanduskriis meile tagasilöögi toob, siis aastakümnete ja -sadade taha vaadates peab progress ometi paika.
Inimõigused, demokraatia ja õiguskord moodustavad euroopaliku väärtuskolmiku, aga Euroopa võlakriisi õppetund ütleb, et nende põhiväärtuste kõrvale tuleb asetada ka vastutustundlik eelarvepoliitika. Tuleviku arvelt võlgu elades pole enam võimalik üha uusi ja uusi valimislubadusi täita. Samas on iga kriis õppetund ja asjade olemusse vaadates aitavad meid edasi just vastutustunne ja säästlikkus, mitte mõõdutundetu tarbimine.

Praegu näeme kolme üheaegset poliitilist protsessi, mis on rasked, kuid võivad osutuda vägagi tervendavaiks. Esimene on eespool mainitud võlakriis. Kreekalik tarbimispidu pidi lõppema. Meie riigivõla madal tase, eelarvenäitajad ja majanduse tõusunurk pole pahad. Jääb üle loota, et optimism, mida väljendas 9. detsembri Postimehes Edward Lucas, peab paika.

Teine sündmusteahel on käima läinud Venemaal. Putini võimuvertikaal pole enam nii kindel kui varem, inimesed julgevad rahulolematust näidata ja valimisvalskus kistakse rambivalgusse. Olen aastaid pidanud Venemaa vähikäiku kogu Kaukaasia, aga ka Ukraina, Valgevene ja Moldova arengu tagasilöökide peamiseks põhjuseks. Nüüd on õhus õrna murrangulootust.
Lõppkokkuvõttes me ju ei tea ega suuda ennustada, kunas ja kuidas lootuskiir tärkab. Pärast Teist maailmasõda uskusid paljud, et Eesti vabaneb peagi, tegelikult tuli oodata pool sajandit. Aga kui kõik juhtuma hakkas, siis  taasiseseisvusime kiiremini, kui keegi oodata oskas. Nii oli ka Nõukogude Liidu lagunemise ja Berliini müüri varisemisega.

Ka nüüd ei saa me Moskva sündmusteahelat ette ennustada, kuid üks on selge: Venemaa väärib paremat demokraatiat, vabamat ühiskonda ja putinismi taandumist.

Mu kolmas tulevikulootus on seotud Eesti poliitikaga. See peab muutuma puhtamaks, avatumaks ja inimeste suhtes empaatilisemaks. Elamislubade skandaaliga vallandus midagi, mis puudutas ühiskonna valuläve vägagi teravalt. Küsimus on selles, kas nn JOKK-poliitikaga lepitakse või mitte. Toimunud diskussiooni teravus näitab, et Eesti ühiskond ei taha sellega leppida, ja häda poliitikutele, kes seda ei mõista.

Mõneti on elamislubade skandaal vaid jäämäe veepealne osa. Küsimus puudutab poliitika läbipaistvust ja poliitikute rollitundlikkust märksa laiemalt. IRL reageeris toimuvale liiga aeglaselt ja lootis pääseda liiga vähese poliitilise vastutusega. See oli viga.

Valijate meelitamine lihtsate rahaliste lubadustega ja erakonnasisese võimu hoidmine kuulekate ning kontrollitud häältega ei aita enam IRLi äraostmatute tiiba. Kui miski veel aitab, siis üksnes tehtud vigade aus tunnistamine. Üks on selge: pohmelusest lõhkuva pea ja alateadvusse surutud patukoormaga ei suuda keegi rahvale ja riigile paremat tulevikku pakkuda.