Majanduse päästemissioon

Siret Kotka. Foto: Erakogu

Tänavune kevad tuli teisiti – murepilvedega. Hiinast alguse saanud koroonaviirus kandus üle maailma laiali ning puutumatuks ei jäänud ka Eesti. Kaks kuud tagasi pandi riik sisuliselt seisma ning valitsuse kehtestatud eriolukord on hoidnud viiruse leviku kontrolli all ja säästnud palju elusid. Sellel kõigel on aga oma hind, sest külmutatud majandus tõmbab meid kui benji-hüppe köis ajas mitu aastat tagasi.

Mõistan ettevõtjate frustratsiooni, sest viimastel aastatel purjetati soodsa pärituulega laineharjal ja paistis, et kümnendi taha jääv ülemaailmne majanduskriis on kindlalt ületatud. Jutud majanduse peatsest jahtumisest tegid küll ettevaatlikumaks, kuid selliseks jääkambri väljakutseks polnud keegi valmis. Tõepoolest, see kõlab kui halb unenägu, aga paraku on see reaalsus, millest tuleb nüüd välja ronida.

Kasulik on õppida eelmistest majanduskriisidest. Kui 2008. aastal majandus langes, läks reformierakonnal ja toonasel peaministril Andrus Ansipil vähemalt aasta, saamaks aru, et kriis on käes. Küllap mäletavad kõik tema kuulsaimat tsitaati: “Kui see on kriis ja krahh, et siis ainult sellises kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada.” Ekspeaministrit kuuleb praegugi veel rääkimas, kuidas toona oli riigi rahandus hästi hoitud ja laene polnud vaja võtta, kuid ta jätab rääkimata kärbetest, mis lihtsat Eesti inimest tabasid. Näiteks kaotati matusetoetus, jõuliselt vähendati kohalike omavalitsuste tulumaksumäära ja tasandusfondi ning mida kõike veel. Jah, me elasime selle kriisi üle, kuid seetõttu, et Ansip stardis magama jäi, süvenes eestlaste seas vaesus ning majandus tammus pikka aega paigal.