Kuidas ma kriisi ajal “välismaal” käisin

Luuleline teekäänak Liutsalus. Foto: Sander Liivak

Ühiskond korrutab mantrat “Püsime kodus!”, aga kolmekümnel ruutmeetril pole see kuigi tore. Teised vaatavad päev läbi telekat, aga mina pole seda aparaati eriolukorra ajal veel lahti teinud – silmad on arvutiga töötamisest liiga väsinud, et filme vaadata. Mul tuli hoopis mõte sõita “lähivälismaale” – Järvamaale.

Tore on elada sügaval sisemaal, mitte mere või riigipiiri ääres. Siit saab teha retki igas suunas. Kõikjal laiuvad põllud ja metsad, rahvast on vähe ning viirusel on raske ohvreid leida.

Kuigi bensiin on odavamaks läinud, pole ma juba üle kuu aja autoga sõitnud. Ma ei taha järjest puhtamaks muutuvat õhku saastada. Parem on rännata jalgrattaga. Pealegi on see trenn.