Juhtkiri: Mida õppida mässust?

Foto: AFP / Scanpix

Riias avaldasid lätlased ja venelased üksmeelselt protesti, sest olid kogenud, et valitsus pole majandus- ja usalduskriisi tingimustes tavalise inimese elu parandamiseks piisavalt abinõusid tarvitusele võtnud.

Kui koos noortejõuguga parlamendihoone pihta kive loopinud 15aastaselt läti tüdrukult telekaamerate ees küsiti, miks ta seda tegi, selgitas neiu ausalt - hiljuti kaotasid töö nii tema kui ka tema sõbranna vanemad ning selles olukorras on süüdi majandustõusu vastutustundetult nautinud valitsus.

"Ministrite kabinet ja parlament on kaotanud kontakti oma valijatega," ütles Läti president Valdis Zatlers ning avaldas arvamust, et rahva usaldust saab tagasi võita üksnes tööga, ning luges üles hulga ülesandeid, mis rahvaesindajatel ja valitsusel lähimal ajal täita tuleb.

Selline avaldus suurendab Läti presidendi autoriteeti ja loob edasise võimekuse Läti demokraatia arenguks.

Mingil juhul ei saa ei Läti ega Eesti endale lubada selliseid pikaajalisi demokraatia ilminguid, nagu on olnud Euroopa vanas osas. Kui protestiaktsioonid väga pikaks venivad, siis on ka idanaabril juba kindlasti nii mõndagi öelda ja põhjust kellegi kaitseks välja astuda.

Euroopa Liidu saamatust natukenegi tõsisemate probleemide lahendamisel näitab kujukalt gaasitüli.

Järeldus on üks nii Läti kui Eesti jaoks: igasugused tänavarahutused tuleb juba eos ära hoida; kuigi selliselt toimimine võib näida politseiriigilik, on see paratamatu sisejulgeoleku kindlustamisel.

Mis puudutab Eestit, siis süveneva majanduskriisi ning kasvava tööpuuduse tingimustes peab valitsus järjest rohkem hakkama arvestama rahva meeleoludega, sest selline protestiaktsioon, nagu toimus Riias, on ka meil täiesti võimalik.
On väga kohutav, kui asi nii kaugele läheb, et riik oma rahva kätega hävitatakse.