Kärntõves rebased nakatavad koeri

Rebaseid ja kährikuid on sageli nähtud asulate läheduses, kust nad harjunud toitu otsima. Metsloomad võivad olla kärntõves ja nakatada sellesse piinavasse haigusse ka koeri. Foto: Ants Liigus/Pärnu Postimees

Viimasel ajal on metsas, aga ka asulate läheduses tabatud kärntõves rebaseid ja kährikuid, kellelt on piinava nakkushaiguse saanud ka koerad. Haigust saab küll ravida, aga ravi läheb kulukaks ja immuunsust ei anna.

Laekvere lähedal elav talunik ja jahimees Ants Habakuk on pidanud eluküünla lõpetama juba mitmel kärnas metsaelukal, seda päris talu lähedal. Talunikul on kokku neli koera: laika, hagijas ja taks ning üks õuekoer. “Kolm jahikoera on haigust põdenud, neist kahte olen pidanud loomaarstil laskma kaks korda ravida,” rääkis talunik.

Jahikoerad saavad tema sõnul nakkuse metsast, rebase- või mägraurgu kraapides – jahi pidamiseks nad ju metsa kaasa võetaksegi. Habakuk avastas kärntõve koera pea ja kõrvade piirkonnas karvade väljakukkumise ja ketendava naha järgi. Nii tuli tal Simunasse veterinaararsti juurde sõita, kes siis koeri ravitses. “Loomi süstiti ja anti ka rohtusid, ravi peale kulus umbes kuu,” on tal meeles.

Kärntõppe nakatusid ka Lahemaa rahvuspargis elava Peeter Hussari kaks linnukoera. “Eks nad metsa alt selle said,” ütles Hussar, kelle arvates selle vastu suurt muud ette võtta pole kui koeri jälgida ja haiguse ilmnemisel loomaarsti juurde minna. Vaktsiini naha parasiitlesta põhjustatud haiguse vastu pole.

Paljud inimesed on märganud rääbaka väljanägemisega rebaseid julgelt liikumas asulate juures ja ka teel autoaknast. Rakvere Jahindusklubi esimees, Simunas elav Raul Vahter on näinud asula lähedal kahte rebaste pesakonda, kellest üks tõenäoselt haigestunud. “Mitte ainult rebased ja kährikud, vaid ka teised metsloomad on kärntõppe nakatunud,” ütles Vahter, pidades silmas näiteks hunte ja ilveseid. “Hunt on elujõuline loom ja saab haigusest jagu, ilves on nõrgem.”

Viimastel lumerohketel talvedel sai hulga metskitsi hukka, seetõttu kõlbavad ilvestele toiduks ka kährikud-rebased. Rebased aga harjusid toitu otsima asulate lähedal. Kui koera toidukauss jääb ööseks välja, käib selle kallal ka rebane ning annab niiviisi nakkuse edasi.

Raul Vahter räägib, et sel talvel on rebastel olnud kergemad päevad: lund esialgu ei olnud, maa märg ja hiirte urud vett täis, nii elutsevad viimased rohkem maapinnal, kust neid kerge kätte saada.

Arvatakse, et seoses viimaste aastate marutauditõrje pakikeste levitamisega lennukilt on rebaste arv liialt suurenenud. Jahimeeste hinnangul on see, et inimesele nii ohtlikust haigusest kui marutaud lõpuks lahti saadakse, vaid kiiduväärt. Kärntõppe haigestuvad siiski vaid loomad, inimesele võib see haigus tekitada vaid lühiajalist ebamugavust punetavate täpikeste näol enamasti kehapiirkonnas.

Kui palju elutseb praegu metsas rebaseid, täpselt ei teata, hinnangu aluseks on vaid vaatlused.

Siiski ollakse võrdlemisi ühel meelel, et kärntõbe levitavate rebaste vastu tuleks jahipüssiga astuda. “Siin peaks juba kõrgemal tasemel otsuse vastu võtma, et jahimeestel oleks motivatsioon neid küttida. Praegu see puudub,” arvas Raul Vahter. “Rebaste arvukus tuleb kontrolli alla saada, ega muud abinõu haiguse piiramiseks ei ole,” on ka Peeter Hussari seisukoht.

Rebaste kärntõbi
• Nakkuslik nahahaigus, põhjustaja parasiitlest Sarcoptes canis, kes elab naha pealmisse ossa näritud käikudes.
• Ohustab kõiki koeri, nakkuse võib haigelt loomalt saada ka inimene.
• Haigus algab koertel tavaliselt peapiirkonnast.
• Iseloomulikud tunnused: tugev sügelus, karvade väljalangemine, nahakahjustused.
• Ravitav.
Reio Michelson, loomaarst, ajakiri Eesti Jahimees 1/2 2011