/nginx/o/2020/05/27/13121853t1h8912.jpg)
Eestis on viimase kahe suvega “maasikakasvataja” vaat et sõimusõnaks saanud. Mulluse väetiseskandaali ja päritolumaa-pettuste tänavuseks järjeks on jutud sellest, kuidas tööjõupuuduse tõttu jääb osa maasikasaagist põllule mädanema.
Juhtkiri: poliitiline maasikakasvatus
Vägisi hakkab tekkima mulje, et kogu seekordne sõnasõda on tegelikult osa poliitmängudest. Lause visatakse meediasse ja netikommentaatoritest kaarnakari hakkab seda nokkima.
Viimast tehakse ilmselgelt poliitilistest eelistustest lähtuvalt, sest ühel pool on konservatiividest EKRE ministrid, teisel aga liberaalidest ettevõtjad. Muidugi jääb nende kahe vahele ulatuslik “hall ala”, aga ega lihtkodanik selle olemasolu pärast viitsi oma pead vaevata.
Maasikakasvatajaid ei saa ühe vitsaga lüüa. Kui uskuda ühtesid, siis kogu aeg on halvasti: ilm kehv, tööjõud kallis, riik paha ja nii edasi. Teised on kas vait või ütlevad, et nemad saavad hakkama.
Tänases Virumaa Teatajas on intervjuu meie kandi maasikakasvataja Kaarel Kilkiga. Eilses Lõuna-Eesti Postimehes ilmus artikkel Põlvamaa maasikakasvatajast Kaider Lutsarist. Kilki mainib, et maksab korjajatele neli eurot tunnis ja tal on natuke piinlik, et nii vähe saab maksta. Lutsar ütleb, et maksab 800 eurot kuus ja täpsustab, et tööpäevad kestavad 10–12 tundi. Vihjamisi annab veel mõista, et töötatakse iga päev, sest “puhkepäev on vihmapäev”.
"Kui uskuda ühtesid, siis kogu aeg on halvasti: ilm kehv, tööjõud kallis, riik paha ja nii edasi."
Lutsar leiab, et see on hea palk, sest “ukrainlaste palk kodumaal on 150–200 eurot”. Tema äri pidavat minema uppi, kui ukrainlased ei saa tulla, sest õpilasmalevlastest polevat suurt abi ja muid vabu töökäsi seal kandis polevat. Veel tuleb artiklist välja, et maasikapõldu on tal 15 hektarit ning võõrtöötajaid on tal talus olnud viimastel aastatel 30–40.
Kilki räägib intervjuus 3 hektarist (jättes küll täpsustamata, kui palju on tal maasikate all) ja peab end väikeseks tegijaks. Tema saavat hakkama just tänu malevlaste abile. Esimesed neli tundi seitse malevlast ja järgmises neljatunnises vahetuses järgmised seitse. Lisaks veel seitse omainimest.
No ei lähe ju kokku need lihtsadki näited!
Seega: vingujaid on alati ja pahatihti vingutakse teadlikult – suure tõenäosusega poliitilistel eesmärkidel.