Õrna sirtsumisega hall suleline

Tavaliselt istubki hall-kärbsenäpp puuoksal või aiateibal, kust avaneb hea ülevaade putukate lennuliiklusele. Foto: Karl Adami

Aastaid olen möödunud ühest metsaveerele jäävast põlistalust ja pea iga aasta lehekuu lõpust on mind selles paigas tervitanud vilistava lauluga peoleod ja käreda häälega saatnud murelikud kuldnokavanemad.

Kui aga olen möödunud vanast laudast, on katuseharjalt kostnud tuttava väga halli sulelise õrn sirtsumine. Kes on kordki kuulnud hall-kärbsenäppi, teab, et suitsupääsukese “midli-madli” või metsvindi reipa lauluga ei suuda tema kuidagi konkureerida.

Selle värvulise laul on muude meil elutsevate lindude ja isegi ülejäänud kärbsenäppide omast hulga vaiksem ja tähelepandamatum, jäädes kõvasti alla temast pisema väike-kärbsenäpi suisa rõkkavale ettekandele. See, et hall-kärbsenäpp meie mõistes ei laula, ei tähenda aga, et ta tumm on. Tema laulu ei pane enamik tähele. Isaslind köidab emase tähelepanu kolme-neljasilbilise sirtsumisega, mida mõnikord kuuleb juulikuuni.