Ei midagi sügavmõttelist. Lubage vaid natuke tähelepanu pöörata turvatöötaja tagasihoidlikule ametile, olgu siis töö sadamas, paekarjääris, tuulikute valvamine või poes varaste passimine. Viimasest on mäletada seda, mida Rakveres poes käies näinud. Ei suuda ma taibata, miks vormis naisterahvas, triibud pagunitel, veeretab marketis ostukorve nagu abitööline. Abi natukeseks antud, seirab ta mind kui teadagi keda, aga võib-olla kõnnib niisama sabas.
Sutsu hale oli temast, kui ma suvel enne Võsule retke bussijaamalähedases kaupluses temaga trehvasin. Kange tahtmine tekkis, et ütleks jõudu tööle. Kus sa sellega, sest tegu oli ju konkurentfirmaga, ja ma veel parajasti oma ametis alles.
Süüvimata minevikku ja tänutundega meenutades vanu vahetuid ülemusi Kivrot ja Vassiljevit, ei saa muigamata meenutada meie turvafirma ajalehte, kus aiva kiideti, kui hästi meil läheb ja kui sandid on need teised seal turvaturul. Ja kuidas meie parimad, sära silmis, teevad oma tööd parimal viisil. Nagu sellest palk kasvaks ja vahetus lüheneks.
Takkapihta mõeldes tundub, et töö on töö, amet kõik, mis leiba annab, ja ei oska ma oma endise tööandja ega tema rivaalidegi kohta midagi musta mõelda ega valet valetada. Nii saabki see teema otsa, kuigi võiks ju lõpmatuseni veeretada, et miks keegi turvamees omaenda agarusest kellegi joodiku baarist nii välja vedas, et paksu pahandust surmani, nagu juhtus ühega, kes iseenda otsa leidis.
Ma söandan arvata, et igas ametis juhtub sinna- ja siiapoolseid asju, sestap lubage paluda, et võtate ka turvatöötajat täiesti tavalise tööinimesena.
Sulev Kool, eruturvamees