Rahvastikupoliitika ei tohi paigal tammuda

Riina Solman. Foto: Siseministeerium

Tänavu möödub 15 aastat artiklist, milles professor Rein Taagepera kirjeldas Eesti rahvastikukriisi kui demograafilist vetsupotti. Ilmekas kujund elab veel praegugi tugeva kujundina Eesti inimeste mälus. Aasta tagasi ametisse astunud valitsus on viimase kümnendi esimene, mille koosseisus on taas ka rahvastikuministri ametikoht, millel lasub otsene vastutus rahvastikupoliitika kujundamise eest. Eelnevad valitsused on küll astunud aja jooksul samme, et rahvastikukriisi leevendada, kuid on selge, et rahvastikuküsimustes suurema edu saavutamiseks läheb vaja süsteemset järjepidevat poliitikat.

Varem on ametis olnud palju märkimisväärseid rahvastikuministreid, näiteks Paul-Eerik Rummo, Andra Veidemann, viimati Urve Palo. On kahju, et nad ei saanud oma ametis tehtut järjepidevalt järgmisele rahvastikuministrile edasi anda, sest ainult järjepidev süsteemne rahvastikuprotsessidega tegelemine tagab meie rahva, keele ja kultuuri püsimise. Eelkõige nõuab see lastega perede turvatunde hoidmist ja suurendamist, aga proovikive on teisigi.

Taasiseseisvunud Eesti on olnud paljuski edulugu – oleme osa Euroopast ning meie inimeste heaolu ja elatustase on kiiresti kasvanud. Samas on sellel edulool varjukülgi. Oleme kaotanud kümneid tuhandeid tublisid ja töökaid kaasmaalasi teistele riikidele. Ühtlasi on Eestisse viimase kolme aastaga lisandunud terve Rakvere linna jagu teisest rahvusest sisserändajaid ning eestlaste osakaal rahvastikus väheneb. Eesti peredesse sünnib endiselt vähem lapsi, kui suurem osa peredest ise sooviks. Rahvastik ja teenused koonduvad järjest enam Tallinna ja Tartu piirkonda ning ülejäänud alad tühjenevad. Kõik need on rasked probleemid, mis ootavad lahendamist.