Sisukord
Uudised
Postimees

Heiti Hääl: annetusotsused on emotsionaalsed, pragmaatilist kaalumist ei toimu

10 min lugemist
Käsmulased: kirikuõpetaja Urmas Karileet ning Reet ja Heiti Hääl. Häälte hõbepulma külalised annetasid omal ajal Käsmu oreli restaureerimiseks raha, mis lisati sellele, mida kogudus oli 20 aastat kogunud – Mandri-Eesti kõige vanem töötav orel kõlab tänini. FOTO: Ain Liiva

Nii nagu paljud suvekäsmulased, kolisid ka ettevõtjad Heiti ja Reet Hääl tänavu koroonakriisi tõttu Käsmu paar kuud varem kui tavaliselt, märtsi keskpaigas. Ja olid sellise elukorraldusega väga rahul. Viimasel paaril nädalal ei ole saanud enam leida ettekäändeid linna tööle mitteminekuks, ütleb Alexela Groupi suuromanik Heiti Hääl, kes muu hulgas on kaks aastat tagasi loodud EELK Toetusfondi nõukogu liige. Hubases Käsmu kabelis, mille käekäiku on Hääled samuti panustanud, kirikuõpetaja Urmas Karileedi ja Häältega ühel argihommikul kirikute teemal räägimegi.

Heiti Hääl ütleb, et annetamise kohta on ta heal sõbral väljend: elada tuleb nii, et lapsed haua äärel nutavad, mitte ei rõõmusta pärandi avanemise üle. "Elus tuleb ise kõik ära kulutada, mis sa oled suutnud teenida, ja palju siis vanal inimesel eluks ikka kulub. Siis saabki kinkida sinna, kus on vaja, millest tundub, et oleks tolku," leiab ta. "Inimestel on väärtushinnangud erinevad. Kui tuleb meil taidluskollektiivilt, et nad tahavad Saksamaale sõita, aga bussi jaoks on vaja 3000 euri, siis minu käest ei saa seda mitte kunagi. Kui inimesel on hobi ja ta tahab sellega tegeleda, siis oma raha eest. Sama käib Alexelas spordiga: toetust saavad lapsed või tippsportlased. Harrastajad harrastagu seda, mis on endale jõukohane. Kirikuhoonetega on sama lugu."

Kui meid tabas koroonakriis ja ajalehtedes kukkusid peaaegu kõik reklaamid ära, ilmus just EELK Toetusfondi ehk kirikufondi tohutu suur reklaam Kaarli kirikus oleva Köleri maali ning kirjaga "Sajandi pakkumine". See tundus nii mõnelegi vastuoluline: on kriis, ärid kõrbevad, väljaminekuid tõmmatakse koomale ja siis küsitakse kiriku remondiks raha. Kuidas sellega on?

Heiti Hääl: Ka mina olen EELK Toetusfondi püsiannetaja. Jäin lõksu, sajandi pakkumine sai mu kätte! Ma arvan, et ajastus oli selles suhtes õige, et kui inimene tahab viis või kümme eurot millegi heaks ära anda, seda otsust koroonaviirus ei mõjuta. Neile, keda need kümme eurot kuus mõjutavad, ei ole see suunatud. Kirikufond oli seda kampaaniat ette valmistanud juba mõnda aega ja ajastus sattus selline, et reklaam ajakirjanduses oli väga odav, seda oli võimalik efektiivselt teha.

Kuna keegi ei teadnud, millega see lõpeb, lepiti nõukogus kokku, et kampaaniakulu panevad nõukogu liikmed ise kokku, kirikufond sellega riski ei võtnud. Seda muret ei olnud, et kui ühtki annetajat ei tule, on kirikufond miinuses ja Hans H. Luik tuleb Julianus Inkassoga selga – seda me üritasime vältida.

Aga kirikufond kogus kahe kuu jooksul keset koroonaaega 35 000 eurot ühekordseid ja hulga jätkuvaid püsiannetusi.

Kas saite kulud tasa?

Heiti Hääl: Ei-ei, neli korda üle!

Ilmselt ei möödu päevagi, mil keegi teilt või teie ettevõtetelt millegi jaoks raha ei küsiks.

Heiti Hääl: Mõned nädalavahetused jäävad ikka vahele.

Mille järgi teete otsuse?

Heiti Hääl: Ettevõttel, pean silmas Alexelat, on mingid asjad, mis on turunduslikud, ja neisse mina väga ei puutu, see on tegevjuhtkonna ja turundustiimi küsimus. Ja siis on mingid asjad, mida ettevõttes peetakse nii-öelda maale vanaemale, mida mina otsustan, ja need otsused on emotsionaalsed, pragmaatilist kaalumist ei toimu. Mingi asi kõnetab lihtsalt ja kogu lugu.

Narva Aleksandri kiriku pankrotist välja ostmine oli selline: mul tekkis emotsioon, sest juba mitmendat õhtut vaatasin "Aktuaalset kaamerat", kus jälle käsitleti pankrotti, kuidas seal kõik seisma on jäänud. Siis helistasin Urmasele [Karileet] ja küsisin, mis ta arvab, kas sellega annaks midagi teha, sest on valus vaadata.

Eesti riigi ja kirikuga koos selle pankrotipesast välja ostsime. Urmas asus uut kogudust üles ehitama, sest eelmine oli pankrotistunud. Siis oli minu uus mure, et iga majaga kaasnevad kulud ja kohustused ning oleks vaja välja mõelda selline rakendus, mis ilma püsivalt kulutamata toodaks sissetulekut, et kogudus oleks elujõuline. Siis tulime videoinstallatsiooni mõttele "Taevas Narva kohal". Selle mõtte peale tulime ühel aastavahetusel Dubais, kus saluudi asemel toimus Burj Kalīfah' ees purskkaevude vahel lasersõu. Sellest tekkis mõte videoteemat Narvas ära kasutada.

Mõttest kuni esimese etenduseni kulus üheksa kuud, mis on Eesti mõistes kiires tempos liikumine. Seda asja projekteerides olime kooskõlastanud, mis tööd me peame tegema, et seda saali lubataks kasutada ja sinna võiks publikut lasta. Minu arusaamise järgi olid need kokkulepped kirjalikud ja kõik tingimused, mis päästeamet seadis, me täitsime. Ja kui kogu videoinstallatsiooni investeering koos seadmete ja remontidega umbes 700 000 euro eest tehtud sai, pani päästeamet selle kirikusaali külastajate ohutuse kaalutlusel kinni. Kuu aega lubas mängida. Installatsiooni praegu mängitakse, aga publikut kuplite alla ei lasta, saab eest koridorist vaadata, aga see ei ole see.

Mis tuleks selleks veel teha, et pääseks ka kuplite alla?

Urmas Karileet: Pärast seda, kui videoinstallatsiooni projekt oli valmis, tehti Narva Aleksandri kiriku hoone vanale osale ehituslik ekspertiis ja koostati aruanne, mis ütles, et külglöövidel on varisemisoht – mitte suures kuplis, mille me korda tegime, vaid külglöövides. Seetõttu ei saa ka piisavalt turvaliselt kiriku suures kuppelsaalis sees olla. Siseministeeriumi tellitud ekspertiisi aruande saime kätte hiljem, siis, kui seoses videoinstallatsiooniga oli kõik valmis. Aga ei ole halba ilma heata. Osaliselt tänu sellele, et nii-öelda suure kella külge läks teave Narva Aleksandri kiriku varisemisohu kohta, moodustas siseminister riikliku töörühma Aleksandri kiriku kordategemiseks. Enne seda oli suhtumine, et las kirik seisab, sest raha kordategemiseks ei ole. Nüüd tekkis olukord, kus ei saa seista lasta, sest muidu see variseb kokku. Protsess hakkas käima. Töörühm taotles valitsuselt raha nii restaureerimise projekteerimiseks kui ka kordategemiseks ning praegu on võetud valitsuse tasemel seisukoht Aleksandri kirik täiesti korda teha. Selles mõttes on igal halval asjal ka positiivne pool.

Heiti Hääl: Ka videoinstallatsiooni valmimist riik toetas, see ei ole ainult annetajate raha eest tehtud. Kolmandik riigilt, kolmandik Narva linnalt, mis on ka sisuliselt riigilt.

Urmas Karileet: Olulise rahalise panuse videoinstallatsiooni projekti kulude tasumiseks andis ka EELK kirikuvalitsus, aga eraannetajatest peaks vist ainsuses rääkima.

Heiti Hääl: See ei ole nii tähtis. Silmapaistev oli see, et suur audio- ja videotehnika tootja Epson on teinud Narva kiriku projektist oma turundusfilmi, mis näitab, mida on võimalik nende projektoritega teha. Kaheksa projektorit näitavad Narva kirikus sünkroonis lasersõud.

Täna on kurb see, et ühel hetkel jõudis asi sinna, et kogudus teenis mitmeid tuhandeid kuus selle videoprojektiga, kuid see lihtsalt lõpetati ära. Kui kupli all ise olla ei saa, siis emotsiooni ei teki.

Urmas Karileet: Projekteerimise hange on lõpule jõudnud, võitja on välja valitud, kuid üks viiest osalejast vaidlustas hanke. Tõenäoliselt tuleb korraldada uus hange.

Heiti Hääl (poetab vahele): Jah, demokraatia ei ole juhtimise kõige efektiivsem viis.

Urmas Karileet: Kuu aja pärast pidi olema projekteerimisleping alla kirjutatud, kuid hanke vaidlustamise tõttu lükkub projekteerimislepingu sõlmimine edasi. Ja 11 kuud on projekteerijal aega projekti tegemiseks. Järgmise aasta keskpaigast loodame alustada restaureerimistöödega.

Kirikufondi kampaania kogub praegu annetusi neljale kirikule, lisaks Narva Aleksandri kirikule Tartu Maarja kirikule, Tõstamaa Maarja kirikule ja Paldiski Nikolai kirikule.

Heiti Hääl: Kuna Alexela igapäevamajapidamises on Paldiskis suhteliselt palju rahvast, tahaks nendesse kogukondadesse, kus me toimetame, tagasi anda. Noorte spordist kirikuteni. Narva kirik ei ole minu jaoks kirik kui usuobjekt, vaid minu hinge jaoks on see puhas integratsiooniprojekt. Arvan isiklikult nii, et Ida-Virumaad on vaja Eestisse integreerida, Narva inimesi mööda Eestit liikuma saada on kaunis keeruline. Eesti inimeste Narva saamine on oluliselt lihtsam. Ka "Kremli ööbiku" etendused näitasid seda, kui palju inimesi on võimalik Narva tuua, kui seal on hea magnet.

Urmas Karileet: Üle 20 000 eesti keelt rääkiva inimese oli "Kremli ööbiku" etenduste ajal Narvas, seda on umbes kümme korda rohkem kui tavaliselt. Esimest korda üle aastakümnete oli võimalik kuulda Narva vahel sedavõrd rohkesti eesti keelt.

Heiti Hääl: Vanades Kreenholmi hoonetes aetakse asja tublilt, üritatakse seal igasuguseid kultuuriüritusi korraldada. Narva ooperipäevad toimuvad seal septembri esimesel nädalal. Alexela, kes oli viis aastat Saaremaa ooperipäevade toetaja, on Saaremaaga poolteist aastat tagasi lõpetanud, sest meile tundus, et see on ennast meie jaoks ammendanud.. Nüüd teeme seda Narvas, sel sügisel esimest korda.

Urmas Karileet: Kui Aleksandri kirik on plaanis ehitada kirik-kontserdisaaliks, siis on üks võimalus, et need ooperipäevad toimuvad osaliselt seal. Selles hoones on Eesti parim akustika. Ja Aleksandri kirik on algselt ehitatud ju Kreenholmi töötajate jaoks Kreenholmi omaniku kulu ja kirjadega. Narva Aleksandri koguduse teenimispiirkond on ka Sillamäe linn.

Heiti Hääl (täpsustab): Kus meil on 120 töötajat.

Urmas Karileet: Meil on Aleksandri kogudus ka integratsiooniprojekt: koguduses on jumalateenistused kolmes keeles: eesti, vene, soome. Kui algul oli uue EELK Narva Maarja koguduse asutamise ajal – septembris 2016 – koguduses 17 liiget, siis nüüd on juba sadakond liiget.

Reet Hääl: See on ikka suuresti Urmase teene. Kui palju Käsmus oli koguduse liikmeid, kui sina siia tulid?

Urmas Karileet: 46. Praegu on üle 200.

Reet Hääl: Siin tuleb ikka inimlik faktor ka sisse, raha võib ju olla, aga alati on inimlik faktor oluline.

Kui teete annetamise otsuseid emotsiooni pinnalt, siis kui oluline on otsust tehes mõte homsele päevale, sellele, kuidas toetuse saajat see toetus aitab, kas ja kuidas ta kasvab, areneb?

Heiti Hääl: See on väga tähtis.

Reet Hääl: See on kõige olulisem!

Heiti Hääl: Kui Narva Aleksandri kiriku pankrotipesast välja ostmise otsus tekkis, siis toimus see siinsamas Käsmu kirikus altari kõrval. Olime kolmekesi: peapiiskop mulle ja Urmasele lisaks. Ja see oli mu üks tingimus, et Urmas peab end Käsmu ja Narva vahel jagama.

Reet Hääl: Talle hakkas Käsmu kitsaks jääma, liiga vähe tööd oli.

Urmas Karileet: Kui mul oli kirikuõpetajaeksam, siis peapiiskop mainis, et "Käsmu on sinu jaoks liiga vähe". Ma ise küll nii ei mõelnud, mulle tundus Käsmu paras.

Vanu kirikuid toetades on kaks poolt: ühest küljest ajalooline kultuuripärand, teisalt mõjutab see koguduse igapäevaelu. Kumb pool on teile tähtis?

Heiti Hääl: Esimene pool, koguduse igapäevaelust ei tea ma suurt midagi. Käime Käsmu kirikus jõulude ajal ja paar korda aastas veel. Ma ei usu Jumalat, usun oma naist. No Jumalat usun ka, aga põhiliselt ikka naist.

Aga nii nagu Narvas, nii ka Paldiskis on minu eesmärk kultuuriobjekt säilitada. Kurb on vaadata, kuidas kirikud lagunevad, teiseks peaks neile välja mõelda sisu, mis annaks sissetuleku, see on, mida ettevõtja suudab ametnikust ehk paremini teha.

Mis on Paldiski puhul see sisu?

Heiti Hääl: Mõte on küps paberil, täpsemalt rääkida ei saa veel. Ütleksin, et turismikeskuse funktsioon on põhiline.

Kui Narva puhul on integratsiooniteema oluline, siis mis on Paldiskiga?

Heiti Hääl: Põhimõtteliselt sama. Oleme Paldiskis ettevõtlusega tegelenud tänaseks 22 aastat. 22 aastat tagasi oli see täielik endiste sõjaväelaste kolgas ja väga halva imidžiga. Seda on vaja parandada ja see on suurepäraste võimalustega tööstuspiirkond oma sadamate, raudtee, logistikaga. Selleks on vaja teda arendada, ja arendada eri suundades: kõigepealt peavad tekkima töökohad, seejärel elukohad, et inimesed jääksid sinna, ja kolmandaks tuleks mõelda, kuidas inimestel oleks kodu ümber elukeskkond, kus neil meeldib olla. Alexela on Paldiskisse ehitanud jalgpallistaadioni, jõusaali, linnasauna, ka selle hoone, kus asub täna linnavalitsus. Me üritame nendesse kogukondadesse midagi tagasi anda, kust me "kapitalistliku vereimejana" teisiti püüame võtta. Tasakaal peab olema.

Reet Hääl: No Käsmust ei püüa me küll midagi võtta. Siit on minul emotsioonid võetud juba lapsepõlvest saati, Heitil tuleb varsti pea 40 aastat, siin on teine side.

Olete kaks korda vastu võtnud aasta kultuuritoetaja tiitli. Kui ettevõttena kultuuri toetada, on see suuresti turundus, aga kui isikliku emotsiooni pealt?

Heiti Hääl: Tooksin paralleeli spordist, Alexela on ka väga suur spordi toetaja. Kui suures läänemaailmas jalgpalli, korvpalli, jäähoki, Ameerika jalgpalli liigades on võistkondade pidamine selline äri, et anna kannatust, siis Eestis kõik spordiklubid, kes tippliigades mängivad, sureks välja, kui neil poleks sponsorit. Seetõttu rääkida sellest, et toetamine on äri, et ta reklaamina, turundusena toob sulle tagasi rohkem kui kulutad – Eestis ei ole sellist toetust olemas.

Arvan, et Alexela ajaloo kõige efektiivsem reklaam on täna kontserdimaja, millest tulenevalt käib iga kontserdiga Alexela nimi läbi. Ma arvan, et kaubamärgi kui terviku tuntusele on see kõige efektiivsem. Neli aastat oli meil Alexela korvpalliliiga, ma arvan, et ka see töötas. Samamoodi on kultuuri toetamisega. Kui kontserdimaja välja jätta, siis püsivalt meie kõige suurem toetus läheb Põhjamaade Sümfooniaorkestrile. Ega peale selle, et korra aastas käia kvaliteetmuusikat kuulamas, sealt muud tagasi ei tule.

Reet Hääl: Need on ühekordsed emotsioonid. Aga kui Käsmu investeerida, annetada, siis on see ka enda elukeskkonna ja külakeskkonna parandamine. Saime Lepatriinu auhinna, see on kogukonnaauhind. Tahtsime saada parimaks külaks, aga ei saanud, jäime teiseks, kuid see on minu meelest palju suurem tunnustus. Sest kui mõelda, mis oli kümme aastat tagasi ja mis on toimunud kolme viimase külavanema ajal, kuidas küla on ühte kasvanud, siis ma arvan, et kümme aastat tagasi poleks keegi uskunud, et selline asi juhtub. Kõik leiavad endale niši, näiteks külaseltsi esimees Mari-Liis võttis enda asjaks ajada laste mänguväljaku rajamist, see, kuidas inimesed tunnetavad, et kui sa midagi annad, kas rahaliselt või ajaliselt, saad nii palju tagasi. Annetamine on tegelikult egoistlik lähenemine – see tunne, mille saad, on palju parem. Näiteks ostsin ühel aastal bussijaama lilled, järgmisena ütles Mari-Liis, et tema ostis sügislilled sinna. Endal on jube hea tunne, andmine ei ole mingi kannatuste rada.

Milline oli viimane elamus, mis kultuuri toetamisega kaasnes?

Heiti Hääl: 200 aastat Antarktika avastamist. Üleeelmisel neljapäeval saabus just purjelaev Admiral Bellingshausen tagasi Eestisse, käisime Saaremaal vastas. Ma arvan, et väga vinge asi sai tehtud. Eriti uhke tunne oli 28. jaanuaril Vene riigile kuuluvas Bellingshauseni baasis, kus Vene polaaruurimisselts sai teada meie plaanist minna purjelaevaga sama marsruuti mööda, mis Bellingshausen 200 aastat tagasi, alustada samal kuupäeval Kroonlinnas ja olla 28. jaanuaril selles punktis, kus Bellingshausen Antarktikat nägi. Venelased üritasid alustada kolme laevaga, millest ükski ei jõudnud Antarktikasse, sest – see on nii tragikoomiline ja saab juhtuda ainult Venemaal – Vene laevaregister teatas, et neil ei ole ühelgi laeval jääklassi, mistõttu nad ei tohi 60. laiuskraadist üle sõita. Nad olid kõik Ushuaias. Ja ainus alus, mis õigel päeval Vene uurimisjaama ees Antarktikas seisis, oli eestlaste purjekas, mis oli tulnud õigeks päevaks õigesse kohta. Meil oli suur au, et ka Eesti vabariigi riigipea oli kaasas. Vene uurimisbaasi töötajatel oli ikka ilmselge kadedus, kuidas neile oli ära tehtud.

Reet Hääl: Neil oli ka segadus, kuidas meid käsitlema peab. Nad kutsusid meid "estonskie plagiatorõ" – võtavad nendelt au ära!

Heiti Hääl: Usun, et sadamates, mida mööda laev sõitis, tõi ta Eestile tuntust ja võibolla andis midagi ka kliimateadusesse. Ja ma arvan, et merendus oli pildil, kuna meedia kajastas reisi päris hästi. Suuresti tänu härra Pruulile, kes on Käsmu kiriku naaber. Nii nagu ma Saaremaal ütlesin: kui 200 aastat tagasi Saaremaalt pärit kapten venelaste laevaga Antarktikasse purjetas, siis tänapäeval kaitsepolitseiamet seda läbi ei laseks, aga õnneks oli käsmukate laev, millega Saaremaa kapten sai Antarktikas ära käia. Ma arvan, et see oli viimane emotsioon: me olime rahul, et seda tegime.

Paar aastat tagasi ütlesite ühes intervjuus, et unistate sellest, et olla Käsmu kõrtsi kõrtsmik, sest saab suhelda ja see ei kohusta väga millekski. Kuidas sellega on?

Heiti Hääl: Mõte on täiesti jõus, aga mul ei lasta kahjuks Käsmu kõrtsi teha.

Aga kas muud varianti sama efekti saavutamiseks pole?

Heiti Hääl: Ei, ei ole! Ma olen kinnisidees kinni – Käsmu peab tulema sadamakõrts. Kaptenikülas peab olema sadam ja sadamas peab olema sadamakõrts ja ma suurima heameelega teeks igal pühapäevahommikul seal soovijatele pannkooke ja räägiks juttu.

Reet Hääl: Kalatäidisega pannkooke.

Heiti Hääl: Jah. Täna hommikulgi olen käinud merel. Üksteist siiga, kolm kokre ja kuus-seitse kilo räime – Käsmu poes on need pakkumisel. Iga hommik algab sellega, et pool kaheksa olen läinud merele, pool üheksa on mereasjad tehtud ja pool kümme jõuan linna kontorisse.

Reet Hääl: Kuhu pole vaja jõua.

Heiti Hääl: See on sinu arvamus, aga seni, kuni pean perekonna arveid maksma, ja vahel tahaks kuhugi kinkida ka, tuleb kahjuks tuleb tööl käia, muidu ei tule välja.

Seotud lood
03.06.2020 05.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto