Kõik mürsud alati ei plahvata

Lõhkemata lõhkekehade otsimisel on demineerijate ainsaks abivahendiks terav pilk. Foto: Ain Liiva

Kaitseväe keskpolügooni lahinglaskmiste sihtmärgialal toimus kaitseväe üksuste ja päästeameti neli päeva kestnud koostööharjutus, mille käigus puhastati ala ligi poolesaja osaleja abil lõhkemata lõhkekehadest ja tehti need kohapeal kahjutuks.

Kui kaitseväe keskpolügoonil ja ka teistel kaitseväe harjutusaladel on inimestel lubatud ringi liikuda – muidugi ajal, mil seal parasjagu lahinglaskmisi ei toimu –, siis sihtmärgialal, mis on märgistatud ülejäänud harjutusväljade territooriumist erinevalt, on tsiviilisikutel keelatud viibida.

Toetuse väejuhatuse harjutusväljade teenistuse ülem major Joonas Jürisaar rääkis, et harjutusala piir on tähistatud valgete postidega, millel punased triibud, sihtmärgiala aga kollaste postidega, mille peal mustad triibud.

Suurematel teedel on harjutusvälja piiril infotahvel, kus kirjas, mis ja millal toimub. "Kui midagi toimub, on mastis punased lipud ja reeglina ka tõkkepuud kinni, mis on märgiks, et tsiviilisikud alale minna ei tohi," selgitas Jürisaar. Ta lisas, et suuremate õppuste ajal on teedel väljas ka ööpäevaringne mehitatud valve.

"Kui õppusi ei toimu, ei pane me kellelegi kätt ette, kui on soov seeni või marju korjata, kala püüda või niisama matkata," sõnas Joonas Jürisaar.

Küll on aga tsiviilisikutel, aga tegelikult ka sõjaväelastel, keelatud viibida sihtmärgialal ilma demineerijast saatjata. "Ajakirjanikud toome siia esimest korda," nentis toetuse väejuhatuse teabeohvitser nooremleitnant Martin Hiir.

Sõjaväelased teavad, et sugugi mitte kõik relvadest välja tulistatud lõhkekehad ei tee oma tööd korralikult ehk kukuvad lihtsalt kivina maha ja jäävad lõhkemata. See aga ei tähenda, et need sellisena endast mingit ohtu ei kujutaks.

Sihtmärgialal, mille suunas lastakse, on päris palju lõhkemata jäänud lõhkekehi. 1. jalaväebrigaadi pioneeripataljoni demineerimiskeskuse ülema ülesannetes olev vanemveebel Andres Pajur rääkis, et sihtmärgiala puhastatakse lõhkemata lõhkekehadest igal kevadel, kuid tavaliselt märksa väiksema inimeste hulgaga.

"Esimest korda oleme kutsunud kokku koostööharjutuse, mille raames on kaasatud spetsialistid nii kaitseväe harjutusväljade teenistusest, 1. jalaväebrigaadi pioneeride ja demineerijate hulgast kui ka päästeameti pommirühmadest üle Eesti," ütles major Joonas Jürisaar.

"Kolmsada viiskümmend hektarit on läbi kammitud, pea kakskümmend tonni lõhkenud lõhkekehade jääke ning kümned lõhkamata lõhkekehad on leitud ning kahjutuks tehtud," kõneles Andres Pajur, kelle hinnangul andis harjutus hea koostöövõimaluse.

Pajuri sõnul ei ole väga suurt erinevust selles, millistest relvadest välja tulistatud lahingumoon rohkem lõhkemata jääb. "Leiame nii suurtükkide, miinipildujate kui ka tankitõrjerelvade lõhkemata moona, aga ka granaate," lisas ta.

See kännu kõrvale pugenud tankitõrjemürsk on päris hästi nähtav, mõni lõhkekeha võib olla end märksa oskuslikumalt peitnud. Foto: Ain Liiva

Joonas Jürisaar märkis, et õppuste ajal püütakse välja tulistatud mürskudel-rakettidel silma peal hoida, ning kui midagi jääb plahvatamata, püütakse see esimesel võimalusel üles otsida ning kahjutuks teha. Alati see aga ei õnnestu.

Paratamatult käivad lahinglaskmistega kaasas maastikupõlengud, sest lõhkekehad võivad kergesti tulekahju põhjustada. Ida päästekeskuse Lääne-Virumaa päästepiirkonna juhataja Jaak Janno nentis, et kaitseväel on polügoonil oma tuletõrjujad, kuid vahel tuleb ka "päris" päästjatel oma kolleegidele kaitseväest appi minna. "On olnud juhtumeid küll, kui polügoon põleb ja paugud käivad," viitas ta maha jäänud lõhkemata lõhkekehadele.

Joonas Jürisaare sõnul lõpetati sel kevadel keskpolügoonil sihtmärgiala teedevõrgustiku rajamine, nii et ala on jagatud sektoriteks. "Teed hõlbustavad kustutustöid ja on ühtlasi tuletõkkeks," selgitas major Jürisaar. Samas on sihtmärgiala kustutamine keeruline, sest päästjad ega tehnika ohutuse kaalutlustel teedelt maastikule minna ei saa.

Nooremleitnant Martin Hiir märkis, et kaitseväe seisukohast on isegi hea, kui sihtmärgiala aeg-ajalt lagedaks põleb, sest siis on lõhkemata lõhkekehi ohutum otsida kui võsas.

Lõhkemata lõhkekehade likvideerimine on vanemveebel Pajuri sõnul oluline ka seetõttu, et sihtmärgialale on vaja paigaldada sihtmärke, mille pihta tulistada, ning see tegevus peab olema võimalikult ohutu.

Garantiid, et sihtmärgiala lõhkemata lõhkekehadest täiesti puhtaks saadi, ei julge anda aga keegi, sest lõhkekehi otsitakse vaatluse teel ning lõhkemata laenguid võib olla samuti pinnase sees. Sestap ei ole sihtmärgiala ohutu ka vahetult pärast selle puhastamist.

Seda enam on kaitseväelased pahased inimeste peale, kes keeldudest hoolimata eluga riskides sihtmärgialale tikuvad, et sealt näiteks hülsse korjata. Samas on hülsside korjamine samuti keelatud. "Õnneks ei ole veel kellegagi midagi juhtunud, ent õnnetus ei hüüa tulles," lausus Andres Pajur.

Esmaspäevast neljapäevani kestnud harjutusel oli pea 50 osalejat: toetuse väejuhatuse kaitseväelased, 1. jalaväebrigaadi pioneeripataljoni ja demineerimiskeskuse tegevväelased, Scoutspataljoni pioneerirühm ja päästeameti pommigrupi demineerijad.