Kirikuõpetaja Meelis-Lauri Erikson asetab mõtisklused peopesale

Jumalasulane Meelis-Lauri Erikson on viie aasta jooksul loodud vaimulike mõtiskluste põhjal ilmutanud raamatu "Peopesa". Foto: Marianne Loorents

Juuni keskpaigas täitub Meelis-Lauri Eriksonil oluline ilmaring. Selleks puhuks ilmutas ta kauni kingituse: teistele nagu endalegi.

Kadrina ja Ilumäe koguduse õpetaja, Viru praostkonna abipraost Meelis-Lauri Eriksoni sulest on näinud trükivalgust vaimulike mõtiskluste raamat kauni pealkirjaga “Peopesa”.

Autori sõnutsi sündis “Peopesa” niimoodi, et 2015. aastast Kadrina valla veebis ilmutatud lood lõimusid lõpuks kokku raamatuks.

“Kirjutasin mingil ajal igal nädalal uue loo. Nii neid seal alguses ka nimetati: “Kirikuõpetaja nädala mõtisklus”. Nüüd siis – juubeli puhul – ilmusid need ka paberkandjal,” sõnas Erikson. Raamatut kirjutades, kingitust tehes, on ta tõukunud nii mõnestki oma arusaamast. Ta peab lugu vaikusest, täpsest sõnast, ütlemise lühidusest. Tal on küllalt ühe mõtte väljendusest.

“Vähem on rohkem – mõtisklused on väga lühikesed, lähtuvad ühest piiblitsitaadist,” rääkis Erikson. Kirikuõpetaja kutse nõuab siiski veel üht – õpetuslikkust juttudes.

Ometi. Meelis-Lauri Eriksoni sõnul kirjutab ta eessõnas, et midagi uut neis mõtteis pole. “Kõik on ammu selge ja teada. Kuid võibolla just aabitsatõdesid kiputakse kõige kiiremini unustama,” lisas ta.

“Peopesa” esitlus toimub teisipäeval, 16. juunil Kadrina kirikus.

Üks mõtiskluskild

Lugu “Peopesast”

... ta on nende südamesse pannud ka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni. Kg 3,11

Inimene ei või mõista Jumala tehtud tööd algusest lõpuni. Selleks peaks ta asuma Jumala loomingust väljas. Kuid inimene on ise loomingu osa ega asu sellest väljaspool. Inimene võib teada ja mõista vaid seda, mida ta suudab endasse mahutada.

Igavik ei ole lõputu aeg – see on ajatus. Ajatuses ei kehti mõisted “alguses” ja “lõpus”. Kuidas siis saab seda kuhugi mahutada? Kuid tähti vaadates tunnen, et igavik mahub ära. Südamesse. Päike, pilv, küünlaleek, tuulekohin, juuksekarv, lumehelves, lapse silmad, koera nina, kivi ja puu ... mahub. Ja mida kõike see veel mahutab! Seda on Jumal teinud. Jumal on inimeste südamesse pannud igaviku. Terve maailma.

Astun ettevaatlikult, sest pind, millel kõnnin, on püha. Ka tema, kes mulle vastu tuleb, väheke naeratab ja vaikselt tere ütleb, on püha. Las ta läheb mööda, küll me veel kohtume. Ma soovin talle head. Ma soovin talle sedasama, mida endalegi. Soovin, et me pühitseksime elu.