Maris Hellranna missioon on tutvustada Eestit

Maris Hellrand on küll poole oma elust võõrsil viibinud ja seal suure kogemustepagasi omandanud, mis kulus eriti ära viimase kahe aasta jooksul, mil ta kultuuripealinna tegemistes osales. Foto: Stanislav Moshkov

Seikleja hingega Maris Hellrand on poole oma elust välismaal elanud ja võõras riigis lapsedki saanud. Praeguseks on ta Eestisse paikseks jäänud, kuid tegeleb jätkuvalt Eesti tutvustamisega laias maailmas.

Lääne-Virumaa juurtega Maris Hellrand on viimased kaks aastat olnud väliskommunikatsiooni spetsialistina seotud sihtasutusega Tallinn 2011, mille tegemised 22. detsembril suurejoonelise lõpu said, pakkudes linnarahvale ja külalistele klaasimeistrite valmistatud instrumentidel Norra muusikute mängitud muusikat. Või tuues Vabaduse väljakul avalikkuseni lõputseremoonia algusega kell 20.11, mil Tallinna kirikute kõik kellad mängisid Margo Kõlari komponeeritud teost “Tornikellade laul”.

Üritusi jagus selleks päevaks üle kogu linna nii lastele kui täiskasvanutele: muuseumidesse pääses ilma piletita, kirikutes sai kontserte kuulata ning sadamas näidati filmi “60 sekundit üksindust aastal null”. Need on vähesed kultuuriüritused, mida rahvale 2011. aasta jooksul võimaldati.

Maris Hellrand tunnistas, et just viimane aasta seoses lõppenud Tallinn 2011 projektiga on tema jaoks pakkunud täiesti uskumatuid avastusi eesti talentide seas: milliseid muusikuid, kunstnikke, disainereid, arhitekte, näitlejaid ja lavastajaid meil on. Teisest küljest andis kogu ettevõtmine Eesti jaoks väga suure võimaluse, kummutades nii mõneski riigis kuvandi Eestist kui mahajäänud endisest liiduvabariigist.

Eelise Eesti riigi edukaks tutvustamiseks mujal maailmas andsid Hellranna hinnangul talle kogemused, mis omandatud nende aastate jooksul, mil ta Eestist eemal viibis. Kuigi omal ajal asus ta Tartu ülikooli ajakirjandust õppima, jäi eriala heade mõtete linnas lõpetamata, sest pärast teise kursusega ühele poole saamist, suundus ta Saksamaale õppima, kus oma haridustee ka lõpetas.

Esimese professionaalse kogemuse sai Hellrand aga just Rakveres, kui ta esimese kursuse järel Jüri Peinari juhitud Punasesse Tähte praktikale asus ja maleva tegemistest lehelugusid kirjutas. Eriti eredalt on tal sellest ajast meeles artikkel, mis tuli kirjutada Kaarli algkooli tähtpäevast – oli see sajas aastapäev või midagi muud, seda Hellrand ei mäleta. Kuid selles koolis oli kunagi tema ema käinud. Naise sõnul tegeles ta juba tol ajal omamoodi juurte otsimisega.

Saksamaale õppima asumisega algas uus ajajärk, mida ta ise nimetas töises mõttes vaata et kõige põnevamaks osaks oma välismaal elatud aastatest. Samal ajal sai õppida ja töötada raadios Vaba Euroopa, aga kõrvalt jälgida ka putši ja Eesti taasiseseisvumist. “Need olid hästi ärevad ja põnevad ajad,” tunnistas ta.

Tegelikult pani Saksamaale siirdumine alguse sellelegi, et pärast õpingute lõpetamist on Maris Hellrand poole oma elust välismaal elanud, sest laevaarhitektist abikaasa töö on pere viinud nii Inglismaale, Lõuna-Koreasse kui Singapuri. Just Lõuna-Koreas elatud aastaid peab ta isiklikus plaanis kõige rikastavamaks. “See oli minu esimene Aasia-kogemus ja väga keeruline. Ma polnud kunagi isegi reisil käinud nii kaugel,” meenutas naine elu alustamist kaugel Lõuna-Koreas ühel saarel, mis pealinnast Soulist ja teistest suurematest linnadest eemal.

“Mulle tundus alguses, et see pole lihtsalt võimalik. Kõik lõhnad, kõik käitumisnormid olid nii erinevad sellest, millega meie olime harjunud. Korea, vähemalt 1990. aastate lõpus, ei olnud selline koht, kuhu lähed, et vau, kui tore siin on. See ei ole väga klassikaline turismi sihtkoht, nagu Dubai või Bali. See on maa, kus pead ennast natuke läbi närima,” kirjeldas ta emotsioone, mis teda Koreasse jõudes valdasid.

Nagu igas uues kultuuriruumis, tuli kohaneda paljugagi. Et saarel oli Hellranna sõnul suhteliselt vähe välismaalasi, torkas ta paratamatult oma euroopalike näojoontega silma, ja kohalikud, kes natuke inglise keelt oskasid, tahtsid suhelda. Kord astuski tema juurde meesterahvas, umbes samaealine kui Maris Hellrand, ja esimese asjana küsis, kui vana ta on ja kas ta on ka abielus. “Läks natuke aega, kuni sain aru, et see ei olnud isiklikult mõeldud, vaid puhtalt lingvistiline küsimus. Kui ta teab, kui vana ma olen ja kas olen abielus, kasutab ta korea keelest lähtuvalt teist grammatilist vormi,” kõneles Hellrand sealsest keelest ja kultuurist, lisades, et kui ühel hetkel hakkad tajuma, miks korealased nii käituvad, ei ole see meie käitumismallide järgi enam toorus ja ebaviisakus. Kohanemine sõltub aga paljugi enda avatusest.

Samas, kui temperamentne asiaat otsustab, et sa oled tema sõber, ja siis näha seda külalislahkust, see on Hellranna kinnitusel hoopis midagi muud. “Kui nad on otsustanud, et sa oled nende sõber, annavad nad oma viimase särgi seljast. Nii kaua, kui sa nende sõber ei ole, oled sa õhk.”

Koreas veedetud aeg oli Hellrannale raske aga erialases mõttes, sest võõras riigis tegevust leida oli keeruline. Vabakutselisena tegi ta küll kaastööd nii raadiole Vaba Euroopa kui ka Eesti ajakirjandusele, kuid teemad, millest seal kõneldi, jäid siinse lugeja jaoks kaugeks. Oma aja sisustamiseks hakkas ta keelt õppima, golfi mängima, tegi aeroobikatrenne teistele välismaa prouadele, huvitus kokandusest ja tutvus aasia köögiga ning reisis küllaltki palju Korea lähiriikides.

“Nii kaua, kui ei ole lapsi, on selline rändurielu lihtne ja tore seiklus,” kiitis Hellrand, kelle tütar on siiski sündinud Koreas ja kaksikutest poisid Inglismaal.

Kuigi lapsed olid rändurieluga harjunud ja kohanesid hästi, olid nemad just peamine põhjus, miks pere kaks aastat tagasi otsustas Eestisse tulla ja paikseks jääda. Nimelt juhtus Maris Hellranna tütrega selline lugu, et Singapuris koolis käies tuli klassi uus õpilane, kes uuris, kust kohast selgelt euroopalike näojoontega väike tüdruk pärit on. “Tütar vastas, et Koreast. Kuigi me oleme algusest peale eesti keelt rääkinud ja lapsed räägivad väga hästi eesti keelt, siis mida muud oli tal öelda, ta ei olnud kunagi Eestis elanud,” meenutas naine ühte seika, mis pani vanemaid tahtma lastele Eestis n-ö juuri kasvatada.

Paikseks jäämine võib naise arvates keerulisem olla ehk tema abikaasale, kes juba lapsepõlvest saati rändurielu elanud, kuid ta ise tunneb, et lapsed on siin õnnelikud, neil on tore olla vanaema ja vanaisa läheduses, koos väikeste sugulastega kasvada ning oma identiteeti leida. Singapuris ennast korealaseks tunnistanud tütar sattus hoopiski vaimustusse viimasest laulupeost ja kolimisest ega taha kooli vahetamisest enam kuuldagi. Vähemalt praegu mitte.

Ka naisel endal on siin oma erialal lihtsam tööd leida ning teha täpselt seda, mis teda huvitab. “Ma tahan teha seda, mis on mu missioon ehk tutvustada Eestit. Seda olen ma alati ka välismaal olles teinud, aga see ei ole ikkagi sama,” rõhutas Maris Hellrand, lisades, et hoolimata pikalt eemal viibitud ajast, ei ole Virumaa tema jaoks mitte kuhugi kadunud. Aeg-ajalt leiab ta tee Sõmeru valda oma vanematekoju, kuhu ta lapsedki suveks maasikaid sööma saadab.

Maris Hellrand
• Sündinud Rakveres 15. septembril 1970.
• Õppinud Lembit Pärna nimelises Tallinna 42. keskkoolis (praegune Kadrioru saksa gümnaasium), Tartu ülikoolis ja Müncheni ülikoolis.
• Rännakuperioodide vahel töötas mitmesugustel ametikohtadel nii president Lennart Meri juures, aga ka president Toomas Hendrik Ilvese juures, kui ta veel välisministeeriumis ametis oli.
• Kolme lapse ema.

Kairit Pihlak, sugulane, sõbranna

Koos Marisega olen veetnud kõik oma lapsepõlve koolivaheajad, kas tema juures Kooväljal ja Tallinnas või minu juures Sõmerul. Seltsis oleme Kaarli kandis tollases laste töö- ja puhkelaagris puhtaks kõblanud palju kapsavagusid.

Tänu tema vanematele on väikese punase Zapo­rožetsiga läbi sõidetud kogu Eestimaa. Üheskoos oleme käinud peaaegu kõikidel tolleaegsetel laulupidudel. Mõnes mõttes olen saanud oma isamaalise kasvatuse just nende perekonnalt, kuigi ma ei mäleta, et neist asjust oleks väga räägitud, aga nende Tallinna-kodus oli sinimustvalge lipp alati televiisori peal – sügaval Nõukogude ajal oli see vägagi ebatavaline.

Maris on julge ja põhimõttekindel. Kõiges, mis ta teeb, on ta väga põhjalik, olgu see siis sportimine, tervislik toitumine, laste kasvatamine või artikli kirjutamine. Viimane suuremat vastukaja saanud artikkel koolivaheaegade teemal jõudis minule teadaolevalt hea näitena ka ühte eesti keele õpikusse.

Pikki aastaid maakera mitmes paigas elamine on rikastanud tema võimet näha Eestit ka globaalsemast vaatenurgast.

Nüüd on ta tagasi kodus ja näen temas elutervet ning siirast tahet anda oma panus siinse elu paremaks muutmisel. Nii kodanikuna kui ka tööalaselt. Justkui hea näide kampaaniast “Talendid koju”.