Sisukord
Arvamus
Postimees

Vaade: asjatult kulutatud raha

2 min lugemist
Aivar Ojaperv. FOTO: Vladislav Musakko

Ma ausõna ei taha meie tänasesse lehte kirjutatud artikliga “Rahajagajatele tutvustati meeste ja naiste aju ning kehakeelt” kellelegi ära panna. Tegemist on toredate ja kindlasti ausate inimestega, liiati pole summad suured. Ja nemad on vaid väiksed mutrid suures süsteemis. Asi pole mitte ühes konkreetses seminaris, vaid suures, miljarditeni ulatuvas laristamises kogu Euroopa Liidus.

Suure plussina kaasnevad Euroopa Liiduga kõikvõimalikud fondid ja programmid, kust saab taotleda raha ühe või teise valdkonna arendamiseks. Ilma selliste võimalusteta poleks Eestis ei korralikke maanteid, elujõulist väikeettevõtlust ega veel sadat asja.

Paraku kaasneb meetmetega paras laristamine. Juba alusdokumentides nähakse lisaks abipaketile ette summad koolitustele ja kuvandi loomisele. Pahatihti lisanduvad praktikas neile sõnadele aga jutumärgid, sest kulutus on ju nui neljaks vaja teha – ning see tehakse. Kui kellegi südametunnistus hakkabki natuke piinama, siis rahustab ta end mõttega, et kui ma ei kuluta, siis jään rahast täitsa ilma ja keegi teine kulutab minu asemel.

No ja mis seal salata: on ju päris tore ka, kui koolituse sildi all saad veeta mõned päevad mõttekaaslaste seltskonnas – tööaeg jookseb, söögid-ööbimised tehakse välja ...

"Kui ma ei kuluta, siis jään rahast täitsa ilma ja keegi teine kulutab minu asemel."

Ajakirjanikud muide saavad ka sageli kutseid sellistele koolitustele või ka välisreisidele, millel objektiivselt võttes pole saba ega sarvi. Kutsutakse selle pärast, et korraldajal on vaja pärast üritust teha linnuke kasti pealkirjaga “Projektijärgne kajastus”.

Kui ma artiklit ette valmistades asjaga seotud inimestelt küsisin, kas võõra raha jagamisel kõnealuste lisakulutuste tegemine raiskamisena ei tundu, sain esimese hooga vastuseks, et me ei jaga ju võõrast raha.

Ei, sõbrad, see ei ole teie raha! See on maksumaksja raha. Poola söekaevuri, Liverpooli dokitöölise, Portugali rannakaluri ja ka Eesti maasikakasvataja toodetud majanduslik väärtus, millest me vastavalt kokkuleppele osa ümber jagame. Kui praegused kontorirotid ja seminarikülalised töötaksid näiteks aastakese mõnes jutuks olnud valdkondadest, siis ehk mõtleks nad ka rohkem, kas tuntud meelelahutaja peab õhtusöögi kõrval meeleolu looma või saaks ilma hakkama.

Seotud lood
10.06.2020 12.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto