Aeg endalt küsida: mida ma veel oskan?

Piret Valgma. Foto: Erakogu

Eesti majandus on kiiresti muutunud ja muutub ka tulevikus. Kas ma olen valmis muutusteks? Sellele küsimusele mõeldes on hirmu tunda normaalne. Hirmu põhjus on enamasti teadmatus, kardetakse seda, mida varem pole kogetud. Et ei peaks hirmu tundma selle pärast, mis saab homme, tuleks mõelda, mis on minu varuplaan juhuks, kui samamoodi enam edasi minna ei saa. Hea uudis on see, et praegu on võimalused plaani koostamiseks täiesti olemas.

Alateadvuses on meil ju olemas teadmine, et kogu elu üht tööd teha pole võimalik, töömaailm ja majandus muutuvad, tehnoloogia pakub uusi võimalusi. Õppimist võiks vaadata kui enda väärtuse tõstmist, oma koduga teeme seda, hoides kinnisvara korras ja investeerides sellesse aega ja raha. Samasugust hoolt ja tähelepanu vajavad ka meie oskused ja teadmised.

Töö kõrvalt õppima asumine võib tunduda keeruline, kuid õppimisvõimalused on praegu oluliselt paindlikumad kui 20 aastat tagasi. Koolid on mõistnud, et õppur ei tule otse keskkoolist ja tahab teistsugust õppimisvõimalust. Varuplaani elluviimine ei pruugi alati minna nii libedasti nagu loodetud. Seepärast tuleks läbi mõelda, kuidas ühildada õppimine ja senine elu – töö, pere. Oluline on analüüsida ka rahalist poolt.