Nädala kaja: mõrul keelel topeltsõlm on peal

Jete Eevald Foto: Vladislav Musakko

Maailma oleks justkui tabanud teadvustatus ühtehoidmise suurest jõust. Mastaabid aina suurenevad. Eesmärgid muutuvad piiritletumaks. Sõna võetakse kasutusele enne, kui jõudu rakendades muutusi ellu tuua proovitakse. Kuigi on ka erandeid. Eestimaalaste jaoks nädala alguses maha sadanud laastavad rahekuulid. Rapsipõllud said räsitud ja kasvuhooneklaasid klirisesid nii mõneski koduhoovis.

Naaberkontinendil Ameerikas toimus laastamine agressiivsete meeleavaldajate tõttu. Doomino­efektina on tumedanahalistele võrdseid õigusi nõudva meelsuse näitamine riburada pannud üle maailma silmitsi seisma kaks vastasleeri. Ja mõneks ajaks on see teema vaat et tulisemgi kui jõululauas erakondade adekvaatsuse üle arutlemine.

Inimesed on seisavad enda isikliku arvamuse eest tugevamalt kui kunagi varem. Põhjusega. Kuigi esmapilgul ei ole juhtunud muud, kui aknaklaasid on purunenud ja Ameerika ühendriikide president punkrisse varjunud, on ühiskond näidanud üles oskust kasutada head sõna käte abita.

"On ehk sinisilmne loota, aga võrdsust võiks tunda ka mujal kui laulupeol ühiselt hingest laulu valla lastes."

Inimene on üks ja lahterdamine – olgu nahavärvi või seisuse järgi – tundub mulle iganenuna, pseudoprobleemina. Jäägu see minevikku. Tänapäevast ja tulevikust ootaks võrdsust. On ehk sinisilmne loota, aga võrdsust võiks tunda ka mujal kui laulupeol ühiselt hingest laulu valla lastes. Näiteks väge täis linna uhiuues, kuid müüride taha varjuvas vabaõhukeskuses.

Aastasadu tagasi mindi Vallimäel vastaste eest varju kindlusemüüride vahele. Tundub, et ajad ei ole muutunud. Rüütlitest on saanud aadlikud. Linnarahvas kaasatakse aga ainult juhul, kui ta maksumüüri ületab.

Netflix võttis möödunud nädala reedel maha mitme sarja hooaegu. Põhjuseks valgete näitlejate grimm. Kuigi sarjad “Little Britain” ja “Come Fly with Me” olid humoorikad, on asi praegu suurettevõtete jaoks naljast kaugel. Valida tuleb leer, sest kui parasjagu tulipunktis oleval teemal sõna mitte võtta, ähvardab rassistiks tembeldatus.

Nagu laulab Marten Kuningas: “Käib hinges tundeid, mis su kõrvu küll ei jõua eal, sest iga kord, kui avan suu, mul mõrul keelel topeltsõlm on peal.” Kreisilinna kohta ei saaks öelda, et pole sõnavõtjaid, kuid nagu läks Loobu paisutammiga, võib juhtuda nii mõnelgi pool, et üksteisest aru ei saada. Linn rahvast või vastupidi. Või ei tahetagi saada.