Me ei unusta kunagi oma inimesi, kes olid rebitud välja kodudest

Küüditamisohvrite mälestust hoiab Okaskroon, mille juures meenutatakse meie ajaloo traagilisi hetki. Foto: Vladislav Musakko

Eurosaadik Yana Toomi palvel eemaldatud teda puudutav tekstilõik.

14. juuni on eestlaste jaoks kurb mälestuspäev. Eesti okupeerinud totalitaristliku Nõukogude suurriigi võimud ja vägivallaaparaat jätkasid sel päeval 79 aastat tagasi meie maal oma harjumuspäraseid inimsusevastaseid kuritegusid: öösel algas üle terve Eesti tõeline inimjaht – mandaatide ja relvadega varustatud sõjaväelased ja tšekistid murdsid sisse rahulikesse kodudesse ja ajasid nii väikelastega pered kui ka vanurid autodesse, mis viisid süütud inimesed ilma kohtuotsuseta raudteejaamades oodanud loomavagunitesse.

 Mehed olid aetud tähega A märgistatud vagunitesse, naised ja lapsed – B-vagunitesse, ja 490 täistuubitud

ratastega puuri hakkasid veerema kaugete vangilaagrite poole. Õigus ja õiglus tuli unustada, ülekohus ja vägivald alla neelata. Siberis suri nälja, kohutavate tingimuste ja raske sunnitöö tagajärjel juba esimesel talvel enamus mehi, naistest ja lastest jäi ellu vaid iga teine. Aasta lõpus lasti ellujäänud meestest suurem osa maha ja 1942. aasta kevadeks jäi 3500 vangilaagritesse saadetud inimesest ellu umbes 200.

Kokku oli juuniküüditatuid 10 tuhande ümber, sealhulgas kuni 3800 alaealist ja üle 100 imiku. Küüditati ka voodihaigeid, kokku

hukkus juuniküüditamise tõttu umbes 6000 inimest.

Need on vaid kuivad faktid ja arvud, mille taga on süütute inimeste hirm, meeleheide, lootusetus, kodu- ja pereigatsus. Neid küüditati, neid mõnitati, nende kallal tarvitati võigast füüsilist ja vaimset vägivalda, neid piinati surnuks ja lasti maha. Mitte millegi eest. Selle eest, et nad olid eestlased.

See on asi, mida peab mäletama ja millest tuleb rääkida. Sest meie hulgas on tänagi inimesi, kes on valmis demonstratiivselt peksma jalgadega küüditatud inimeste mälestuseks süüdatud küünlaid Eesti Vabariigi pealinna väljakul, sodima kommunismiohvrite memoriaale, kirjutama foorumites vihkamist täis revanšistlikke kommentaare. Nii mõnigi tegelane on

avaldanud arvamust, et tegemist on ammuse asjaga, et "aeg oli selline" ja et eestlased ei peaks sellest rääkima, kuna sellega soodustavad nad "russofoobiat".

Eesti rahva genotsiidi korraldaja Venemaa kui Nõukogude Liidu õigusjärglane toimunut ei kahetse ning vabandada

ei suvatse, vastupidi, selle propagandamasin on pidevalt mustanud süütult kannatanud eesti inimeste mälestust ja nende kodumaad, võltsides ajalugu ja õigustades võikaid hirmutegusid.

/---/

Praegu, kui USA-s toimuvad suured afroameeriklaste rahutused, põhjustatud ühe inimese elu kaotamisest korravalvuri käe läbi ning meie meedia ning mitmed rühmitused seda eriti olulisena esitlevad, tasuks ehk seda kõrvutada Nõukogude riigi kuritegudega eestlaste kallal: tuhanded kohtuväliselt tapetud, kümned tuhanded arreteeritud ja küüditatud, sajad tuhanded

rikutud elud, rääkimata inimõiguste ja vabaduste naeruvääristamisest ning üldinimlike väärtuste kohitsemisest. Eestlased viidi Siberisse orjatööle ja surmale vastu 1941. aastal ja mitmel korral hiljemgi. Nende jälkide tegude toimepanijad on koos oma plekist medalitega mulla all, järele on jäänud vaid mõni üksik kõike seda õigustada püüdev memuaar. Ei sammugi tagasi – punatimukatel ja nende apologeetidel jääb õigust ülegi. Aga meie vaikime, et keegi ei pahandaks. Ehk oleks aeg rahvuslikust alaväärsuskompleksist üle saada?

Hitlerlik Saksamaa sooritas oma ja naaberrahvaste kallal inimsusevastaseid kuritegusid, mida me ei tohi unustada. Siiski ei ole see mõrvatud inimeste arvu poolest suurim riik. Saksa rahvas on oma natsiaegse kuritöö omaks võtnud, seda kahetsenud ning vabandanud. Suurriik peab suutma ka moraalselt suurriik olla. Kõik riigid seda ei suuda.

Eestlased on rahumeelne rahvas, üritame oma kodu hoidaja arendada, oma elu elada ja püsima jääda. Oleme vägagi avatud ja sallivad, taludes kodurahu nimel meie ajaloole vastanduvaid üritusi omal maal, lindikestega vehkimist ning anastajatele püstitatud sümboleid. Me suhtleme sageli eesti keelt mitte ära õppinud kaasmaalastega nende, mitte aga riigikeeles. Oleme harjunud, et osa meie muukeelsetest eestimaalastest ei tea ega tunne meie kultuuri ega jälgi meie meediat. Lähtume individuaalse süü põhimõttest, mille kohaselt mitte keegi järgnevatest põlvkondadest pole meile tehtud ülekohtus süüdi. Kuid me ootame ka mõistmist ja lugupidamist, Eesti ajaloo tunnustamist ning Eesti riiki lojaalset suhtumist.

Me ei unusta kunagi oma inimesi, kes olid rebitud välja kodudest tol hirmsal ööl 14. juunil ning viidud pimedusse. Me mäletame ning teeme kõik selleks, et see kuritegu ei korduks.