Mäletamise kohustuse kohta sõnas vaimulik, et küüditamine meenutab inimlikku poolikust ja katki olemist. “Ühelt poolt seda, milliseks kurjuseks on inimene võimeline. Teisalt näitab, kui habras on nii meie heaolu kui ka inimelu tervikuna,” rääkis Toompuu.
Tänavu kogesime kiireid muutusi ühiskonnas ja seda, kuidas meile iseenesestmõistetavaks muutunu järsku ära võetakse ja kaob. Toompuu sõnul võime ometi mõelda, et see on vaid murdosa nendest muutustest ja kannatustest, mida küüditamise ohvrid pidid kogema. “Inimese poolikut ja katkist olemist meeles kandes oleme ausamad nii iseenda kui ka teiste suhtes. Ja ka valvsamad, et küüditamistega sarnaste sündmuste saabumist juba kaugelt ära tunda ja anda oma panus nende ärahoidmiseks,” lisas Toompuu.
79 aastat tagasi juunis viidi sunniviisiliselt Siberisse 10 000 eestimaalast. Inimesed sõidutati Siberisse loomavagunites, mida oli varutud 490. Raske töö, nälg ja kurnatus said saatuslikuks pooltele, koju naasis vaid 49 protsendil küüditatutest.
1941. aastal maakonnast küüditanutest on elus viis inimest.