Sisukord
Arvamus
Paberleht

Juhtkiri: mille jätame järeltulijatele?

2 min lugemist
Virumaa Teataja. FOTO: Meelis Meilbaum

Uljaste järv on mõnusalt pehme veega supluskoht, ühtlasi on tegemist tuntud kalastamispaigaga nii suvel kui ka talvel, sest väikese järve kohta on seal arvestatav liigirikkus. Kohalikel on, mille üle uhke olla.

Aga on ka põhjust muretseda. Soodsa tuule korral kostab Ida-Virumaa kaevanduste müra juba praegu Uljaste järve läheduses elavate inimeste koduõuele. Juba ammu küsitakse, murekorts otsmikul, kas ja millal jõuab kaevandustegevus nende “tagaaeda”, viies kogu selle miljööväärtuse ja veegi järvest.

Just viimast kardetakse järjest enam, sest Kiviõli Keemiatööstus taotleb luba geoloogiliseks uuringuks, mille käigus tahetakse teha 40 puurauku ja 15 uuringukaevu sügavusega kuni 50 meetrit Sonda aleviku, Uljaste järve ja Natura 2000 kaitseala naabrusse.

Inimeste hirm on mitmes mõttes põhjendatud, sest varasemad uuringud on näidanud, et juba pelk puurimine võib järve veerežiimi muuta ning järvele ja sealsele elustikule ohtlik olla. Teisalt on Kiviõli Keemiatööstusel pärast uuringuloa saamist õigustatud ootus kaevandusloale, sest ei ole ju nende huvides kellegi teise heaks uuringuid korraldada. Seega on keemiatehasel ilmselge huvi põlevkivi kaevandamise vastu Uljaste kandis – uuringud on kallid ja lihtsalt niisama neid keegi ei telli.

Selge on see, et tööstust on mingil määral vaja ja selle vastu kinnisilmi võidelda ei ole kuigi arukas, kuid täiesti arusaadavalt ei suuda kohalikud istuda käed rüpes ning olla vaikides järve hääbumise tunnistajaks.

Juba ammu küsitakse, murekorts otsmikul, kas ja millal jõuab kaevandustegevus nende “tagaaeda”, viies kogu selle miljööväärtuse ja veegi järvest.

Iseasi, kui palju sellised rahvaaktsioonid nagu pühapäeval Uljaste järve kaitseks moodustatud inimkett otsustajaid mõjutavad. Kui suur on kriitiline inimhulk või kui selgelt peab olema väljendatud sõnum? Sageli jääb mulje, et mingid asjad on ette ära otsustatud ja rahva hääl ei loe midagi. Võtame või looduskaitsealade ristumispunkti tehtud polügooni – kohalikud olid vastu, avalikke arutelusid peeti, aga kasu pole justkui olnud miskit.

Looduskaitsega ei saa minna äärmusesse, aga mingid objektid on meie rahvuslik aare, mille arvelt kompromisse teha ei tohi. Meie vastutusel on nende säilimine tulevastele põlvedele. Uljaste on üks meie aardelaeka pärl.

Seotud lood
13.06.2020 17.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto