Repliik: las(e) olla

Anu Viita-Neuhaus. Foto: Meelis Meilbaum

Väike umbtänav keset linna on täiesti inimtühi. On varahommik. “Jälle teie oma koeraga,” teatab paar maja edasi elav tädike.

Tema hääl on kuri, pilk vihane. Koer, minu oma, liputab rõõmsalt saba. Jumal on Roky loonud koeraks, kes ei haugu. Tädi neljajalgne – väike, kuid häälekalt klähviv koer – teeb naise närviliseks. Minu ka. Nüüd, kui koera või tema perenaist näen, vahetan teed. Ei sega, olgu see siis nende tänav ja tee.

“See on korter number 1 parkimiskoht” – sellise kirjaga paber ilmub vahelduva eduga maja ette ühele kindlale kohale. Onu on pahane, et olen valinud just selle koha auto parkimiseks, ehkki see oli vaba ja parkimiskohad elanike vahel jagamata. Jätan auto tõkkepuu taha tänavale, las seisab seal. Vahet pole. Olgu nii, parkigu korteri number üks peremees.