Sisukord
Laupäev
Paberleht

Tere, Kohila! Tere, punane maja! Pole ammu näinud

5 min lugemist
See kolhoosi söökla otsasein mäletab veel siiani Andres Sõbra korvpalliviskeid. Korvirõngast küll enam ei ole, kuid tagalaua raamjooned on endiselt aimatavad. FOTO: Ain Liiva

“Kuidas see maja veel püsti seisab?” küsib korvpallitreener ja korvpallur Andres Sõber heldinult, kui jõuame Kohilasse tema sünnikoju aadressil Raadiku 2. Põrandad selles punases majas, nii on Andres oma lapsepõlvekodu eluaeg kutsunud, on saanud tunda, mida tähendab, kui tulihingeline korvpalliharrastaja lihvib oma viskeoskust tugevalt keritud lõngakeraga, et lärm vanaisa ei häiriks.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Võibolla selle lõngakera loopimisest Andres Sõbral selline hea viskekäsi ongi. Vähemalt ta ise arvab nii. Lugu selle lõngakera pildumise taga on aga järgmine. Katusekorteris, kus Andres koos vanaema ja vanaisaga elas, olid krohvitud seinad. Et väike Andres saaks ka toas viskeid harjutada, meisterdas vanaisa talle traadist väikse korvirõnga, võrk kenasti küljes, ja see kinnitati ukse kohale krohvitud seinale. Tagalaua puudumisel joonistas Andres rõnga taha pliiatsiga ruudu ja mäng – palliks tennisepall – võis alata.

Vastamisi on Läti korvpalliklubi Riia VEF ja Tartu Kalev. Riia VEF läks kahe silmaga juhtima. Nii fantaseeris Andres tennisepalli korvi loopides. “Minu korvpallimatsud olid nii kõvad, et ajasid teises toas magava vanaisa üles. Raisk, vanaisa möirgas nagu lõvi,” meenutab Andres, kellele tuli appi vanaema, kes pani ette kasutada pallina lõngakera, mis ei tee nii kõva lärmi. Ohtrate viskeharjutuste tagajärjel hakkas krohvitud sein lõpuks murenema ja Andres sai taas vanaisa meelepaha tunda.

26.06.2020 30.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto