Romeo, Julia ja eˉlektron kompavad tajupiire

Henri Hütt sätib paika "Romeo & Julia #5" lavaruumi. Foto: Vladislav Musakko

Baltoscandali avalavastusena esietenduv rühmituse eˉlektron “Romeo & Julia #5” seob etenduskunste ja teadust ning kutsub vaatajat katsetama teadvustamata kujutluspiltide kaudu emotsioonide esilekutsumise võimalikkust.

Etenduskunstnik Henri Hütt, kelle rühmitus e¯lektron volitas lavastusest “Romeo & Julia #5” kõnelema, ütleb, et trupp hoiab ennast heas mõttes egovabana: lavale ei astu ühtegi näitlejat, vaid sõna saab üksnes teadlane.

“Romeo & Julia #5”, mis avab Baltoscandali, kompab kuuldavasti inimese tajupiire. Mis laadi teatriga on tegemist?

Võib öelda, et installatiivse teatriga, aga meile meeldib rohkem sellest mõelda kui teaduslikust eksperimendist.

Viis, kuidas seda teatrit teeme või loome, on üsna lihtne. William Shakespeare’i näidendit “Romeo ja Julia” teavad ilmselt paljud inimesed. Leidsime, et seda lugu kui narratiivi pole mõtet uuesti jutustada, vaid proovime lugu jutustada emotsiooni kaudu.

Millist tähendust kannab märk #5 pealkirjas?

#5 tähistab viiendat ehk viimast vaatust, milles toimuvad kõige dramaatilisemad muutused.

Kuidas jutustatakse lugu emotsiooni kaudu?

Laval pole näitlejaid, vaid on pildid, mis annavad emotsionaalselt edasi, mis Romeo ja Julia loos tegelikult juhtus. Teaduslik aspekt selle juures on, et ekraanidel vilgub aeg-ajalt hästi kiiresti teatud informatsioon piltidena, mida silm ei näe, aga aju registreerib ära, et midagi oli. Emotsionaalselt see puudutab, teadlikult ei pruugi see kohale jõuda. See on lavastuse eksperimendi pool.

Mis publikuga toimub?

Vaatad mingit ruumi ja tunned, et sinus leidis aset tundemuutus. Mis selle esile kutsus, seda aga ei suuda teadvustada. Videopildid, mis on lavastuses põhiline informatiivne allikas, ilmuvad nii kiiresti ja hetkeks ning vahelduvad nii kiiresti, et silmal on neid võimatu tabada.

Kas te ei karda, et publik läheb paanikasse, kui ei jõua laval toimuvat näha ega märgatagi?

Kogu protseduuri juhatab sisse teadlane, kes selgitab, milles eksperiment seisneb ja mis meid selles huvitab. Ta toob ka välja eri aspekte: näiteks kui inimene vananeb, pole värvid enam nii eredad ja kuulmises teatud hertsid langevad, aga kuidas meie tähelepanu ikkagi säilib. Ta räägib tähelepanust ja visuaalsest vastuvõtmisest.

Teadlasepoolne saatmine on lavastuses kindlasti suureks abiks, nii et kartma ei pea midagi. See ongi pigem põnev väljakutse ka vaatajale endale – kas ma siis nägin seda, mida mulle sooviti ja prooviti edastada, või viib see mind emotsionaalselt hoopis muudele radadele. Emotsionaalsel skaalal ongi kõige suurem tähelepanu.

Kartma ei pea midagi, otseselt kedagi ei kaasata. Pigem on vaataja enda jaoks huvitav, kas ta nägi midagi või rohkem tundis midagi.

Kuidas üsna värske rühmitus e¯lektron sellise teatrieksperimendini jõudis?

Uue rühmituse e¯lektron, mis sündis sellel aastal, huviorbiidis ongi teaduse ja kunsti koostöö. Meie seas on liikmeid, kes on rohkem teinud koostööd ülikoolidega ja sealtkaudu on tulnud teadlaste panus.

Lavastuse töörühmast on Aleksander Väljamäe, kes laval esitab materjali, neuroteadlane. Ta on uurinud aju ja tähenduse ühendusi ja süsteeme.

Laval pole näitlejaid, vaid on pildid, mis annavad emotsinaalselt edasi, mis Romeo ja Julia loos tegelikult juhtus.

Henri Hütt, etenduskunstnik

Rühmana oleme muidu töötanud hästi võrdselt: idee on koos välja töötatud ja räägime kõigis lavastuskomponentides kaasa. Paljud meist on teatri- või kunstitaustaga ning sellistes koostöödes alati rikastatakse üksteist – ei jääda oma spetsialiseerumisse kinni, vaid koostöös sünnib midagi suuremat ja uut.

Miks võtsite ette eksperimendi vaataja tajuga?

Kõik kunstnikud jahivad midagi enneolematut, mida enne pole tehtud. Mida kreisim idee, seda parem, sest siis tundub, et selle lihtsalt peab ära tegema. Siis koonduvadki ühesuguste huvidega inimesed, kellel on käekirjas soov läheneda millelegi eksperimentaalsele, äärealale. Üksmeel on olnud päris hea.

Mõte, kuidas anda lugu edasi vilkuvate kaadritega, millest ei pruugi arugi saada, kuidas toetada seda valguse ja heliga, käivitas meid kõiki. See pole lugu, kus eesriie avaneb, ja saad turvalises tsoonis seda nautida, vaid tähelepanu teravdamine on omal kohal.

Etenduskunstnikud ise jäävad seekord lava taha. Kuidas tunnete end nähtamatu niiditõmbaja rollis?

Me annamegi hea meelega teed sellele tükile kui millelegi unikaalsele, hoiame ennast heas mõttes egovabana. Rohkem domineerib töö ise kui meie nimed seal taga. Rühmituse e¯lektron koosseis on võrdlemisi suur ja aeg-ajalt ka muutuv, nii et pole oluline nimesid eraldi välja tuua.

e¯lektron toetab ka teisi eksperimentaalseid lavastusprojekte, Baltoscandalil näiteks Karl Saksa lavastust “Planet Alexithymia” ja Liis Varese lavastust “Sinust saab tantsija”. Plaanis on ka teadlaste ja kunstnike vahelised residentuuriprojektid, mis on praegu väljatöötamise faasis. On ka veebipõhine eksperimentaalprogramm.

Miks sobib alateadvust uuriv eksperiment Baltoscandalile?

Kuna Baltoscandal sel aastal vaatab tulevikusuunda, millised võiksid lavastused ja etendused olla, siis meie eksperimendi käigus proovime, kui lühidalt saaks loo ära jutustada. Informatsioon käib nii kiiresti, et võibolla piisab poolest tunnist. Kui inimene saalist lahkub, peaks tal ideaalis jääma tunne, et ta on “Romeo ja Julia” kõik viis vaatust ära vaadanud.

Oleme teinud katseid omavahel ning uudishimu ja teatav tähelepanu teravustamine on seal kindlasti omal kohal.

Kui tegemist on teadusliku eksperimendiga, siis loogiliselt võttes peaks lõppema see järelduste osaga. Mil moel plaanite või saate mõõta tulemusi?

Alati tekibki see küsimus, kuidas mõõte tulemust, kas see mõjus või mitte. Proovime saada publikult tagasisidet, kas eksperiment töötas ja millisel kujul lavastus nendeni jõudis, aga kuidas me seda teeme, jäägu praegu saladuseks.

Kahtlemata on see Baltoscandali avaetenduseks väga märgiline töö, just “Romeo ja Julia” narratiiv, mida kõik teavad, uude kujusse panna.

Loomemeeskond

• “Romeo & Julia #5” toovad lavale Taavet Jansen, Andres Tenusaar, Hendrik Kaljujärv, Henri Hütt, Mailiis Laur, Rommi Ruttas, Aleksander Väljamäe, Maike Lond ja Kaie Olmre.
• Kaasprodutsent: eˉlektron, Kanuti Gildi SAAL