Tehnikalaagris on laste päevad nii tihedad ja põnevad, et ununeb isegi kodustele helistamine

Rene Metsla pidas iga kord enne retkele minekut loengu maha. Sõidu ajal oli üks juhendaja ees ja teine lõpus. Tempo valiti kõige aeglasema järgi ja kellelegi ei jäetud võimalust tuusa mängida. Tähtsaim on ohutus ja üksteisest lugupidamine. Foto: Piret Saul-gorodilov

Mõedaku puhkekeskuse hoovil võttis saabujat vastu kummaline vaatepilt. Ala oli mitmesuguseid mootorsõidukeid täis pargitud. Grillil keerles paarkümmend šašlõkivarrast priskete lihatükkidega. Tekkis kerge kahtlus, et olen eksinud ja kohe tulevad sööma karvakasvanud ürgmotomehed.

Siis jäi silma grilli taga seisev laagrikorraldaja Rene Metsla, kellel mehine põll ees ja suured kummikud jalas. "Meile sadas sihuke lahmaks vett hetk tagasi kaela," selgitas Metsla ja viipas maja poole, kuhu lapsed olid koos juhendaja Mart Pitsneriga vihmavarju läinud. Ruumis käis hoogne bingo mängimine. Mart Pitsner, kes on Vinni-Pajusti gümnaasiumi eesti keele õpetaja, kirjeldas, kuidas laager on kolme aastaga arenenud. ATV-dele on lisaks tulnud elektri- ja mudelautod, droonid, raketid ja rakettautod. "Nüüd on nagu lumepall, et korjab ise põnevaid asju juurde," rääkis Mart Pitsner.

"Rakettautod on Eestis ilmselt täiesti uus teema. Sinna käib raketimootor sisse, süütenöör külge, tuli taha ja siis ta kihutab hirmsa hooga minema. Lõpuks viskab langevarju välja ja pidurdab," selgitas Mart Pitsner ja tutvustas noorukest juhendajat Karin Kriisat, kes ehitab lastega taevasse lastavaid rakette. Neiu õpib Rakvere ametikoolis mehaanikuks ja on hea eeskuju kõigile tehnikahuvilistele tüdrukutele. Selles vahetuses on üheksaaastane Piia, aga sageli on korraga mitu tüdrukut laagris. Piia seletas oma raketti näidates, kuidas ta selle ise toorikust valmis tegi ja oma maitse järgi üle värvis, ning nõudis kohe, et tema tahab näidata ka. Miks mitte – juhendajad olid nõus.