Kiri Baltoscandalilt. Esimene päev

Anatoli Tafitšuki ja Emer Värgi "K O O S" räägib üksindusest-üksildusest. Foto: Baltoscandal

Kaks aastat kestnud ootus ning märtsi keskpaigast väldanud lootus on lõpuks läbi ja Baltoscandal vol. 16 avapaugu saanud. Paraku kipub vähemalt esimese päeva järel jääma mulje, et kuri viirus on hauganud korraliku ampsu festivali hingest.

Vaadates etendust saalis, kus inimesed istuvad üle ühe, ei teki seda tõelist baltokafiilingut. Et ollakse pressitud nagu kilud karpi ja sellest hoolimata jääb suur hulk nukrate nägudega huvilisi ukse taha.

Neliteist aastat tagasi vaatasin Jevgeni Griškovetsi hitti "Kuidas ma koera sõin" ühel jalal seistes ja akside vahelt piiludes. Jagasime kitsukest põrandalappi pisikese itaallannaga, kes samuti vaid ühel jalal seista sai. Jalavahetuse pidime kooskõlastama, muidu poleks see võimalik olnud.

Tänavu on aga kõik liiga steriilne, liiga korralik. Liiga kaks pluss kaks.

Avapäeva vahest kõige eredam emotsioon tekkis meie juhtide tehtud mustast huumorist. Kultuuriminister Tõnis Lukas teatas muheledes, et baltoka avamiseks saabunud ilus ilm on valitsuse teene. Rakvere linnapea Triin Varek kostis selle peale, et linnavalitsus suunas keeristormi linnast eemale. Nii et Vinni perekodu rahvas teab nüüd, kust neile kaela sadanud õnnetuse süüdlast otsida.

Olles jõudnud viieteistkümnenda Baltoscandalini, tead juba, et on hulk nägusid, keda kohtad oma elus vaid Baltoscandalil. Palju stammnägusid oli kohal, palju puudus.

Aga teatrist ikka ka. Etenduskunstist õigemini, sest on ju Baltoscandal etenduskunstide festival. Kaks kunsttükki sai ju ikkagi ära vaadatud.

Anatoli Tafitšuki ja Emer Värgi "K O O S" oli tõeline koroonatükk – laval polnud mitte kedagi ja kogu tegevus käis ekraanil. Peenemalt öeldes videolavastus, maakeeli kesine film. Aga see ei tähenda, et tükk ebahuvitav oleks olnud või ei oleks mõtlema pannud.

Üksindusest-üksildusest rääkiv lugu sobib saalile, kus inimesed üle ühe kohtadele sätitud, enam kui hästi. Sa oled saalis samamoodi oma kookonis nagu ekraanil olevad tegelased. Ning nelja nukra üksildase inimese asemel tundub kõige rohkem üksi olevat positiivsusest ja elurõõmust pakatav kulleritibi Liisa, kes üksildastele inimestele kingitusi kohale toimetab.

Üks Liisa öeldud lause jäi küll kõrvu kummitama: "Inimestele tuleb retsilt haiget teha, et neid üksindusest välja tuua." Eks see nii olegi.

Aga saalis olevad inimesed on üksi, kui prominendid välja arvata – ministrihärra Lukas ja teatriguru Margus Kasterpalu saavad oma prouadega eraldi märgitud kohtadel kõrvu istuda. Teised paarid aetakse aga laiali.

Hollandist jupp aega tagasi Eestisse pagenud Renzo van Steenbergeni muusika on vahva, kuid millegipärast hakkavad ajusoppides oma elu elama Eleanor Rigby koos kõigi teiste üksildaste inimestega ja Jääääre mustvalge telekas, mis mängib, kuni sa magama jääd. Keerutame üksinduse valssi üle lainete lenneldes.

Esimese õhtu teise nähtud lavaloo ehk Karl Saksa "Planet Alexithymia" saab lühidalt kokku võtta nii: hakatuseks virgutusvõimlemine vanadekodus algajatele, seejärel pikk ja painav neuroloogi tehtav reflekside kontroll ja lõpetuseks reeglitevaba vabamaadlus aegluubis. Visuaalselt pakkus midagi vaid viimane.

Aleksitüümia on subkliiniline fenomen, mis hõlmab endas emotsionaalse teadlikkuse puudumist või täpsemalt raskusi tunnete tuvastamisel ja kirjeldamisel ning nende eristamisel emotsionaalsest erutusest tulenevatest kehalisest aistingutest. Saite aru? Just sellest "Planet Alexithymia" rääkiski. Vist.

Senise neljateistkümne Baltoscandali jooksul olen igasuguseid kahtlase väärtusega asju näinud ja "Planet Alexithymia" pääseb mittemeeldinud lugude seas kindlalt esikolmikusse. Helipilt oli küll väärt, et lihtsalt silmad sulgeda ja lasta helidel (just helidel, mitte muusikal, sest seda lavastuses polnud) endast läbi voolata. Paraku oli neid helisid aga suhteliselt napilt.