Vanglasse mineku asemel hoolivamaks isaks

Kui teineteisemõistmist ei ole, ei tule ka normaalsest jutuajamisest midagi välja. Foto: Kristjan Teedema

Mitte kõigi isade ja partnerite puhul, kel on peresiseseid suhtlusprobleeme, ei ole paranemine võimalik vaid vangla ähvardusel. Vahel on võimalik sekkuda enne, kui asi üldse nii kaugele jõuab. Teinekord saadakse probleemi sabast kinni viimasel hetkel ning mõisted “koostöö” ja “kompromiss” hakkavad omavahelisel lävimisel sõnavarasse mahtuma.

Selle loo algus on tänavu aasta veebruaris, mil Rakvere piirkonna võrgustikutöötajad, kelle hulka kuuluvad kohaliku omavalitsuse lastekaitse- ja sotsiaaltöötajad, prokurörid, politseinikud ja ohvriabitöötajad, näitasid üles erakordselt suurt huvi programmi vastu, mis kandis pealkirja “Hoolivad isad: turvalisem elu lastele”. Nii sai nimekirja 17 isa, kellest seitsmel ei olnud võimalik pühenduda töökohustuste tõttu.

Kümme isa olid programmiga valmis alustama, nendest üks aga katkestas oma osaluse usu puudumise tõttu. Nimelt puudus tal usk, et osalemine võiks tuua mingitki muutust. Seega nagu väikeste neegrite laulus: “Järgi jäi neid üheksa.” Edasi aga läks hoopis paremini, kui laulu lõpus tõdeti. Üheksast isast seitse suutis ettevõtmisega lõpuni minna, aga kaks programmi osaliselt läbinud isa väärivad samuti tunnustust. Nii nagu õpetaja Laur Tootsi innustas: “Kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool, aga tee ise!” Programmis osalemine puudutas otseselt või kaudselt laste emasid ja teisi lähedasi. Eelkõige aga lapsi, keda oli kokku 20, neist noorim kolmekuune ja vanim 15-aastane.