Kiri Baltoscandalilt. Teine päev

"Paratamatus elada ühel ajal" viib grotesksele lennureisile teise dimensiooni. Foto: Jaagup Jalakas

Mingil imelikul põhjusel peab inimene tööl käima ja tööd tegema, nii et festivali teine päev jäi napiks, elamustelt aga kujunes see esimesest märksa sisukamaks.

Matsikari on see teatrirahvas, mis ma muud oskan öelda. Tulevikus loodetavasti Arvo Pärdi nime kandva praeguse Pauluse spordikiriku saali sisenedes möödusid kõik mitmel korral suurtest kirjadest, mis palusid jalatsid ära võtta, aga seda ei teinud keegi. Ühelt poolt oleks võinud need spordirahva üles pandud plagud etenduse ajaks maha võtta, teisalt andsid nad juba enne etenduse algust esimese kiiksu.

Lauri Lagle lavastatud Von Krahli "Paratamatus elada ühel ajal" on üks tükkidest, mis oleks baltoka kavas olnud koroonakriisitagi. Kui pärast päris mitme NO99 näitleja Von Krahli siirdumist teatri tegevuse lõppedes uue trupi esimene töö eelmisel sügisel lavale jõudis ja esietenduse järel pigem negatiivsepoolset vastukaja pälvis, siis minu tagumik ütles nüüd, et tegemist on jube hea asjaga. Tagapalged ei näidanud enam kui kaks tundi kestnud etenduse ajal kordagi väsimise märke ning hetkekski ei tekkinud tahtmist kella vaadata. Eks tegelikult ongi ju tegemist lavastusega, mis sobib festivalile märksa rohkem kui nii-öelda traditsioonilisele teatriskeenele.

Mingis mõttes kõlksus "Paratamatus elada ühel ajal" kokku esimesel päeval nähtud lugudega, sest ka selles oli väga palju eestlaslikku üksindust, mis sedapuhku oli pakitud eksalteerivasse groteski ning valatud üle paraja portsu koomilisuse või kelmikusega.

Lennuk tõuseb õhku ja sinna ta jääbki, jõudes lõpuks teise dimensiooni. Teemad tõstatuvad ja jäävadki üles. Vaataja peab need ise lõpetama. Aga ei saa, sest juba tuleb peale järgmine ja järgmine. Ning see kõik on neetult naljakas. Tahaks veel ja veel, aga paraku lõpeb tükk enne seda, kui Rasmus Kaljujärv muna praetud saab.

Ning millegipärast jääb meeltesse keerlema Mart Kolditsa tegelaskuju välja öeldud lause: "Kui ma saaksin uuesti elada, teeksin palju rohkem vigu."

Sumedas suveöös kodu poole sõites on meeled kuidagi eriliselt erksad. Ümberringi on vapustavad värvid ja auto plaadimasinas laulab Ismo Alanko kunstnikuelust: "Kolme grammaa hasista on päiväannoksein..." Ning on tunne, nagu oleks ka ise paraja laksu all.