Kas helirännak teisele planeedile või privaatpidu?

Karl Saksa lavastus "Planet Alexithymia". Foto: Kanuti Gildi Saal

Koreograaf Karl Saks tutvustab oma lavastust nii: ““Planet Alexithymia” on teadusulmeline vaate- ja kuuldemäng, mis ammutab informatsiooni eksperimentidest, protseduuridest, sündroomidest ja diagnoosidest. (Aleksitüümia on subkliiniline fenomen, mis hõlmab endas emotsionaalse teadlikkuse puudumist või täpsemalt raskusi tunnete tuvastamisel ja kirjeldamisel ning nende eristamisel emotsionaalsest erutusest tulenevatest kehalisest aistingutest.).” Noneh. Mida sa selle peale ikka oskad öelda.

Või et: “Keha, mis on surutud keskkonda, või teadvus, mis on surutud kehasse, peab tegelema rutiini ja pragmaatiliste kordustega – olgu see black box’is, vanglas või põllumaal. Sealt tulenev taastekkiv jada ja fenomen, kuidas keha ja psühholoogia olukorraga kohanevad või mitte, on lavastuse fookuseks.”

Kui nüüd täiesti aus olla, siis vastuseid keha ja psühholoogia kohanemisele meile sel Baltoscandali esimesel õhtul loodud planeedil vähemalt minu jaoks ei leidunud. Kas see planeet ise leidus? Võibolla.