Paratamatult tuleb leppida ja elada

Kõik kulges paratamatuse poole. Foto: Herkko Labi

Just nii tuleb teinekordki teatrisse minna, otsustasin järgmisel päeval peale lavastuse "Paratamatus elada ühel ajal" vaatamist. Etendus algas kell 22 ja lõppes pärast südaööd. Koju jõudes polnud sugugi tahtmist guugeldada, mis see siis tegelikult olema pidi. Järgmisel hommikul oli emotsioon alles sees, mille pealt kokkuvõte kirjutada.

Just nii tuleb teinekordki teatrisse minna, otsustasin järgmisel päeval peale lavastuse “Paratamatus elada ühel ajal” vaatamist. Etendus algas kell 22 ja lõppes pärast südaööd. Koju jõudes polnud sugugi tahtmist guugeldada, mis see siis tegelikult olema pidi. Järgmisel hommikul oli emotsioon alles sees, mille pealt kokkuvõte kirjutada.

Turbulents oli valdav. Näitlejate mõjus esitus pani tahes-tahtmata piiluma, kas dekoratsioonidena kasutatavad lennukitoolid tõesti rappusid tänu nende enda lihastööle või on ikkagi kusagile mingi väike mootor peidetud. Mootorit polnud. Seitse inimest kinnises ruumis, lennukisalongis, esindasid killukest ühiskonnast. Esitati äraspidiseid stseene elust, inimeseks olemisest ja omavahelistest suhetest. Midagi sellist on mitmes võtmes juba varem kordades nähtud. Ei, see polnud küll etteheide, ka armastusest on palju laule loodud ja peamistel emotsioonidel on palju pooltoone.