Kolumn: distantsõppe abimaterjalid lastevanematele

Urmas Nõmmik. Foto: Kristjan Teedema

Suur suvi on väljas ning inimesed vabad ja rõõmsad. Eriolukord on laias plaanis möödas. On tekkinud aega toimunu üle järele mõtlemiseks. Viimane võib küll lõppeda näiteks süüdistusnoolte lennutamisega, näiteks terviseameti pihta. Aga tahaksin küll hoogu maha võtta ja soovitada veel mõtelda. Lõppude lõpuks said eriolukorra ajal suurte ja keeruliste otsuste ees seisnud inimesed hästi hakkama. Tõesti, nad tegid ka vigu. Aga kes meist stressirikkas ja äraarvamatus olukorras neid ei teeks? Parem tänada ja tunnistada, et isegi läks hästi.

On veel midagi, mille üle järele mõtelda. See on suur distants- ja koduõppe eksperiment, milles suurem osa meist, õpilased, õpetajad, haridusametnikud, IT tugistruktuuri haldajad ja lastevanemad, osalesid. Kriitikanooli ma siinkohal ei loobi, olen õnnelik, et vedasime õppeaasta ilma suuremate kadudeta lõpuni.

Haridus- ja teadusministeeriumis käib ilmselt juba intensiivne analüüs, mida edaspidi teha paremini. Aitan otsustajaid ja suunajaid ühe tähelepanekuga. See pärineb minu kui lapsevanema kogemusest. Juhendasin aeg-ajalt oma (kooli)lapsi. Olude sunnil tuli seda teha eranditult e-vahendite ja videokõnede abil. Paberile trükitud õppematerjalidele ei olnud mul ligipääsu, ainult e-vahenditele.