Sisukord
Laupäev
Paberleht

Meri tõi piibleid ja sõjaväelt sai ananasse

5 min lugemist
“Loksalase tunned kohe ära, kui ta rääkima hakkab, sest ta ütleb, et ma lähen Lokksale,” rääkis Mihkel Juhkami Loksa bussijaama ees. FOTO: Ain Liiva

Loksa on koht, kuhu Rakvere kandi inimene tavaliselt ei satu. Inimeste teadvuses on tegemist pigem koleda vene linnakesega. Seal sündinud ja üles kasvanud Mihkel Juhkami ütleb aga, et Loksa on igavesti tore paik.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Eks venelasi ja teisigi “rahvastevahelise suhtlemise keelt” rääkivaid tegelasi on Loksal loomulikult omajagu, kuid selles linnas on nagu kaks omaette linna, tegelikult isegi kolm: eramute piirkond ehk eestlaste Loksa, niinimetatud uus linn ehk väiksemat sorti korterelamud, mis sõjajärgsetel aastatel ehitasid paljuski sõjavangid laevaremonditehase tööliste tarbeks, ning ka paras ports nõukogude aja lõpul valminud paneelmaju.

Mihkel Juhkami meenutas, et kui tema 1970. aastal Loksa keskkooli õppima asus, oli kool kakskeelne. Eesti lapsed õppisid hommiku- ja vene lapsed õhtupoolses vahetuses. “Õpilasi oli tollal 700 kanti, ma arvan, et umbes kolmveerand olid eesti lapsed,” lausus ta. Ning nendestki vene lastest tuli suur hulk Loksa naaberkülades Haral ja Suurpeal paiknenud sõjaväeosade ohvitseriperedest.

03.07.2020 07.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto