Kiri Baltoscandalilt. Viimane päev

"Mul oli nõbu" üks peategelastest Deimantas Bugavičius. Foto: 15min.lt

Istusin üksinda keset teatri hoovi püsti pandud varjualuses ja rüüpasin õlut, taustal mürisemas linnakatset alustavad ralliautod.

Hinges on pisike ärevus, sest Vaba Lava hõlma all valminud "Mul oli nõbu" on lavastus, mida vaat et kõige rohkem on ette kiidetud. Ja tõepoolest – pettuda ei tulnud.

Läti-Leedu segaperes sündinud Rasa Bugavičute-Pēce on kirja pannud liigutava loo endast ja oma nõost, kellest sirgus Kaunase maffiaboss Deimantas Bugavičius. See on lugu armastusest (armastusest sugulaste, mitte mehe ja naise vahel), mis teeb pimedaks, ja armastuse puudumisest. Lihtsalt jälgitav ja küllaltki lineaarne.

Lavastaja Valters Sīlis on väga oskuslikult kasutanud tehnilisi võimalusi ning laval omaette tegutsevad näitlejad (Rea Lest ja Henrik Kalmet) elavad samal ajal ekraanil sootuks teises maailmas.

Põhja-Tallinn tuli meelde. Teate küll – meil on aega veel. Tegelikult ei ole, annab Rasa mõista. Me ei tea kunagi, millal aeg lõpeb, ning meil on paraku liiga vähe aega oma lähedaste ja oma laste jaoks.

Deimantase mõrvasid 2015. aastal kaks eestlast, Imre Arakase õpipoisid, kes on praeguseks kohtukulli ette jõudnud. Rasa on aga siinsele rahvale märksa rohkem tuntud (kuigi tegelikult ei seosta teda sellega vist eriti keegi) hoopis filmi "Svingerid" stsenaristina.

Lastevanematele, just neile, kelle laps seal kusagil põhikooli lõpuotsas või kohe sinna jõudmas, peaks "Mul oli nõbu" aga suisa kohustuslik olema.

Minu jaoks lõpetas tänavuse baltoka NO99 uste sulgemise järel oma rada ajama asunud Jarmo Reha "WhiteWash" Tsentrumis. Põnev mängukoht, kus ilmselt kunagi enam teatrit ei tehta, ja huvitav tükk. Meeldimine või mittemeeldimine on omaette küsimus, aga huvitav oli Reha identiteediotsing kindlasti. Ning noore mehe füüsiline võimekus on aukartust äratav.

Peaasi, et pimedus võimule ei pääseks, ja peaasi, et sul ikka oleks identiteet. Et sul oleks isamaa, mis on su arm.

Kui buss teatri hoovile tagasi veeres, oli südaööni veidi üle poole tunni. Teatrimajal lehvis veel Baltoscandali suur plakat, kinomaja välisekraanil aga jooksid festivali reklaami asemel juba uute lastefilmide klipid, mis andsid märku, et baltokas vol. 16 on ajalooks saanud.

Vähe küll ja sootuks teistsugune, aga hää ikka. Kahe aasta pärast näeme jälle, siis loodetavasti taas vanal heal moel ja uute huvitavate tegijatega. Baltoscandal 2020 on läinud kaduviku teed, et anda ruumi Baltoscandalile 2022.