Aleksander ja Rosalie on kodus!

Oma armastatud ja igatsetud kodus Sallas, majas, mis täna elab seltsimaja elu. Aleksander ja Rosalie Ruben on pääsenud Siberist tagasi pojatütre graafiliste tööde kaudu.

Graafik Lembe Ruben, Aleksandri ja Rosalie lapselaps, avas Salla seltsimajas laupäeval näituse "Aleksander ja Rosalie on kodus!". "See on omamoodi rituaal – nad jõuavad koju," ütles Lembe Ruben. Aleksander ja Rosalie Ruben olid ühed paljudest, kes omal ajal Siberisse saadeti. Nende elutuppa tehti küla punanurk ja tagakambris sai elada Rosalie ema. Aastate jooksul on hoone olnud nii pood kui ka elumaja. Mullu taastas Salla külaselts maja seltsimajaks ning kui Lembe Ruben selle avamisel käis, tundis ta sooja vastuvõttu.

"Mõtlesin, et pean midagi tagasi andma. Mõned tööd sel näitusel on pärit juba mu ülikooliajast, need on tehtud kodule, küüditamisele, vanavanematele mõeldes. Miks mitte neid siin näidata," rääkis Lembe Ruben. "Minu vanaemal Rosaliel oli suur soov näha kodumaad, jõuda veelkord koju. Siberis olles maalis ta lastele pildi Eestist kui maast, kus voolavad piimajõed ja on pudrumäed. Kui õde-venda jõudsid tagasi Eestisse ja istusid Rakke jaamas ning ootasid, kes järgi tuleb, siis oli kõik teistmoodi."

Lembe Rubeni isa oli kõigest aastane kui ta perega Siberisse saadeti, isa õde oli mõned aastad vanem. Kuus aastat hiljem said nad kodukohta naasta tänu oma küla elanike toele. Vanemad, Aleksander ja Rosalie jäid Siberisse: Aleksander kui konstaabel hukati, Rosalie suri. Mõlema lapse eest asusid Eestis hoolitsema ristiemad. "Kuna hoiatati, et kes väljasaadetute lastega tegeleb, saadetakse järgmisena Siberisse, siis andis ristiema isa lastekodusse," rääkis Lembe Ruben.

Rosalie koduigatsus oli suur, on säilinud paks emale saadetud kirjapakk, kus ta kirjeldas oma igatsust ja väljendas värvikalt ja kirjanduslikult sealse elu karmust. "Mu isa hoidis neid kirju, ma ise lugesin neid alles pärast isa surma, siis kui sündis mu esimene laps ja nüüd on antud kirjapakk ERMi," rääkis Lembe Ruben. "Rosalie kirjutas, kuidas külma oli 50 kraadi ja lapsel olid jalas ainult lahtised sandaalid, nad magasid kanakuudi põrandal kummuli keeratud kastil ning kolmekesi oli peale võtta üks vana palitu. Või kuidas vene naine tahtis ta pojale kui surijale lina silmade peale tõmmata, sest midagi ei olnud süüa anda, kuid tema tõmbas lina ära ja püüdis midagigi lapse huulte vahele panna... Mu isa hakkas käima nelja-aastaselt, sest lihtsalt oli selline nälg ja puudus... Need olud olid väga karmid ja on andnud mulle palju jõudu: kuidas saadi hakkama sellistes oludes ja meie viriseme pisiasjade kallal."

20 aastat tagasi käis ta üliõpilasena Siberis soome-ugri ekspeditsioonil ja mõtles, kuidas tema isa 59 aastat tagasi seda teed pidi Siberisse viidi. Sõites läbi rongijaamadest, kus tädikesed perroonil pakkusid pirukaid müüa, meenus tohutu nälg, mida isa pidi tundma. "Isegi Venemaa bürokraatia tuli nende pirukatega kaasa, sest blanketipaber oli keeratud pirukatele ümber! Hoidsin need blanketid alles ja tegin neist kollaažid," märkis Lembe Ruben. 

Tapeedimustrid on lõputu korduvus, nagu paljud asjad põlvkondade kaupa miskipärast korduvad. 

Lembe Ruuben

graafik

"Olen oma kodu-teemalistes piltides kasutanud tapeeti - see on üks kodu sümboleid, mis kusagil lapsepõlve tundmuste-mälus on meisse jäädvustunud. Seal on üks vanaemade aegne vana tapeet ja minu Lasnamäe lapsepõlvekodu 80-ndate pestav tapeet. Tapeedimustrid on lõputu korduvus, nagu paljud asjad põlvkondade kaupa miskipärast korduvad. See teema tuksub mul kogu aeg kuklas ja tahad vabaneda tundest, et keegi teeb sulle midagi sellist, et keegi istub sinu õigluse peale. See võib tekitada erinevaid ebavajalikke tundeid: kättemaksuhimu, alaväärsuskompleksi. Tunnen, et olen elanud läbi sarnase etapi. On olnud periood, kus olen oma kolme lapsega olnud kodutu ja elanud kunstiateljees. See on muster, mida tahan lõpetada ja see näitus on minu rituaal. Loovus on võimas atribuut päriselu korraldamisel," ütles Lembe Ruben. "See näitus on ka omamoodi kummardus Salla külale, sest külainimeste kogutud rahaga toodi Rubeni lapsed Siberist koju tagasi."