Heinode langemine

Eva Samolberg-Palmi. Foto: Erakogu

Olukord number üks. Töövestlus. Varastes kahekümnendates naisterahvas, soovitud ametikoht saaliteenindaja mööblikaupluses. Kõik näib aus ja akuraat, kuni naisterahvas taipab, et tema tulevane võimalik ülemus on asunud huvi tundma, kas neiu on ikka vallaline ja kas peigmees uurib väga põhjalikult, kui neiul tarvis õhtul kauemaks välja jääda.

Olukord number kaks. Jällegi töövestlus, seekord soovitud kohaks baariteenindaja meelelahutusasutuses. Pärast umbes kümneminutilist vestlust teatab intervjueerija, et neiu võiks end tööle tulles kindlasti rohkem meikida, ega see ole juurviljapood, kuhu ta ametisse soovib asuda.

Eelkirjeldatud olukorrad on elust enesest, juhtunud minu endaga head mitmed aastad tagasi. Mõlemast ametikohast loobusin, proovipäevale ei läinud, vastik oli. Ometi reageerisin konkreetsetes situatsioonides täiesti ebaadekvaatselt: istusin, vastasin küsimustele ja ehk isegi naeratasin, püüdes viisakas olla. Tööd oli ka vaja. Taipamine, mis just juhtus, saabus mõlemal juhul hiljem, sest nii enamasti ongi, et onuheinoliku rünnaku ohvriks langemine ei hüüa tulles.