Murede alla mattunud lapsed vajavad professionaalset abi

Helmen Kütt. Foto: Sotsiaaldemokraatlik Erakond

Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased ja iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu. See mõte pärineb Lev Tolstoilt, täpsemalt tema romaanist “Anna Karenina”. Olen selle tõdemuse peale mõelnud viimastel kuudel korduvalt, kui minu katsed tuua riigikogu suurde saali psühhiaatrilise abi seaduse täiendus on põrkunud valitsusliidu saadikute külmusele ja küünilisusele.

Jah, jutt käib eelnõust, mis on suunatud laste aitamisele ja on üksjagu pälvinud ka meedia tähelepanu. Seadusemuudatust, mis võimaldaks alla 18-aastastel pöörduda ilma vanema nõusolekuta psühhiaatri poole, ei vaja tõepoolest need pered, kus suhted laste ja vanemate vahel on korras, kus lapsed kuulatakse ära ning kus valitseb armastus ja usaldus.

Kaugeltki mitte kõik lapsed ei sirgu aga sellistes peredes. Olen õppinud sotsiaaltööd ja teinud enam kui 20 aastat erialast tööd Viljandi linnas, kus ma juhtisin sotsiaalametit ja töötasin ka valdkonna abilinnapeana. Töö viis mind kokku just nende peredega, kus suhted olid vanemate, aga tihti ka vanemate ja laste vahel halvad või väga halvad ja kus nii mõneski kodus valitses lähisuhtevägivald. Puutusin kokku vanemliku hoolitsuseta lastega ja ka seksuaalselt ära kasutatud lastega. Ja siis olid veel niinimetatud pangakaardilapsed. Tegu oli lastega, kellel ei olnud majanduslikke probleeme, aga kelle emad-isad töötasid enamasti välismaal, ning vahel tuli vanematel lastel olla nooremate laste kasvatajaks, ja kui hästi läks, siis olid vanaemad-vanaisad olemas. Neil lastel puudus aga kõige olulisem – õnnelik lapsepõlv koos turvalisega koduga, mis annab kindluse ja teadmise, et raskuste korral on vajalik abi olemas.