Juhtkiri: korilased, starti!

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Korilus elatusalana on jäänud minevikku. Tänapäeval on loodusandide toiduks korjamine ainult vähestel valituil võimalik ja muutunud hinnatud tegevuseks. Iga mats ei ole võimeline enam esimesi metsmaasikaid ega kukeseeni metsast koju tooma, sest ta lihtsalt ei tea õigeid kasvukohti. Lisaks ei julge paljud meist metsa minnagi – ikkagi väga kahtlane ja hirmuäratav koht. Seda osa jaoks muidugi jutumärkides, aga paljudele ka mitte.

Nendel toredatel inimestel, kes julgevad ja viitsivad, on aga alanud kibekiire töö, mis eriti headele spetsialistidele ka viisakalt sisse toob. Värskete kukeseente kilo maksvat turul 18 eurot. Las maksab, turumajandus ju! Kuni leidub ostjaid, maksku palju tahes!

Metsast seente, marjade ja muu söödava korjamine on väga aus amet. Korilusest sissetulekut lootev inimene peab üles otsima õige metsa, sinna sõitma, kükitama andide järele, seeni-marju puhastama ja siis veel lootma, et keegi tema kauba ära ostab. Sellise töö ja vaeva puhul ei ole 18 eurot kukeseenekilost üldsegi väga palju, eriti praegu, mil seeni on vähe. Kellel seda raha maksta ei ole, võib ämbri kätte võtta ja ise metsa minna. Mõnus ajaviide, mis leevendab stressi ja paneb tagumikku mõnekski tunniks diivanilt kergitama.

Me elame haruldasel maal, kus on mets, marjad ja seened.

Korjata võib tööna, aga ka hobina. Võib müüa oma higivalamise vilja suurte kogustena kokkuostjale, aga võib ka ise turul ostjat oodata. See on tegelikult paras matemaatika, et välja rehkendada, kuidas on kasulikum: kas saada turult kõrgemat hinda või kasutada aega järgmiste marjade-seente korjamiseks, mille eest kokkuostja maksab vähem kui turuline?

Midagi ei saa olla nende inimeste vastu, kes turul enda korjatud metsaandidega kauplevad. See on ju ajast aega andnud taskuraha või pensionilisa, korjamise ja turul suhtlemise rõõmu veel pealekauba.

Natuke kurb on aga, et suurest ahnusest korjatakse ära ka nööpnõelapeasuurused seened ning marjul käies trambitakse ringi nagu elevandid portselanipoes, lõhkudes taimi.

Tõenäoliselt võtab nii mõnigi linnainimene koroonakriisi ajal valitsenud vaikelu õppetunnina ning teeb nüüd hoolega hoidiseid ja varub sügavkülmikusse head-paremat. Mõistlik ju oleks, isegi ilma kriisideta.

Me elame haruldasel maal, kus on mets, marjad ja seened. Nautigem oma privileege, mille eest muu maailma inimesed suurt raha maksavad!