Kiri: jätkusuutlik küttimine

Andres Pulver. Foto: Meelis Meilbaum

Tudeerides keskkonnaagentuuri raportit meie uluki-asurkonna seisundi ja küttimissoovituste kohta, avastasin oma suureks üllatuseks, et šaakal, kellest meil ikka ja jälle juttu on olnud, polegi võõrliik. Ning et šaakalit tuleb küttida “jätkusuutlikult ehk siis mitte oluliselt üle kohaliku juurdekasvumäära”.

Hea küll, šaakalid ei ole Eestis väga suureks nuhtluseks ning ilmselt selleks kunagi ei saagi. Eks nad huntidega toidulaua pärast mingil määral konkureeri ning ka lamba- ja kitsekasvatajatele võivad meelehärmi põhjustada, kuid mitte enam.

Mis aga juhtub siis, kui šaakali kombel leiab end siinsesse loodusesse passivat ka pesukaru, kes on näiteks Saksamaal ennast juba väga mugavalt sisse seadnud? Arvata on, et ei kulu enam väga kaua aega, kui see ülimalt nahaalne tegelane otsustab ennast Eestiski koduselt tundma hakata. Kas ka siis deklareeritakse, et tegemist on liigiga, kes on “võrdväärne meie pärismaiste liikidega, olgugi et ta on alles hiljuti siia levinud”, nagu väidetakse šaakali puhul?