Noore õpetaja päevik: mul soovitati otsida rikas mees

Kätlin Kallas. Foto: Siiri Padar

Olen olnud tegevõpetaja kolm aastat, ja nagu mulle meeldib mõelda, esimene ehmatus on möödas. Kolm aastat Ameerika mägesid. Nüüd julgen juba, käed lahti, sõita. Selleks et nõnda sõita ja nendesamade kätega haarata lisaks uusi seiklusi, on vaja kogemust ja julgust, mis ei tule üleöö. Meenutamiseks loen oma õpetaja päevikut ja mälestuste filmilint rullub lahti.

“Kas sa mõtled seda päriselt?” päris südamesõber, kes ei püüdnudki oma hämmingut kohvitassi taha varjata. Ja ega teisedki, kellele oma elukutsevalikust rääkisin, ennast tagasi hoidnud. “Kas sa tõesti tahad oma närve nii madala palga eest maha müüa?” – “Mõtle hoolega. Närvid ei ole taastuv energia.” – “Nüüd on sulle kindlasti rikast meest vaja.” – “Kas õpetajatele pakutakse sotsiaalkortereid ka?”

Õpetajatööga kaasas käivaid eelarvamusi oli nii palju, et endalgi hakkas kõhe. Või isegi häbi. Enamjaolt olid eelarvamused seotud õpetaja madala maine ja palgaga. Kindluse tagasivõitmiseks tegin endale üsna ruttu selgeks, et õpetajaameti halb maine on suures seoses iga inimese isikliku koolikogemusega. Kui koolis polnud tore, siis ilmselgelt oli see alamakstud ja närvivapustuseni viidud õpetaja süü.