Sisukord
Arvamus
Postimees

Vaade: kaks aastat ajateenistusest

2 min lugemist
Veiki Ojaperv. FOTO: Vladislav Musakko

Metsas külmetades, tühja kõhtu kirudes, kallima embusest ja soojast voodist unistades ei oleks ma iial ette kujutanud, et hakkan märga metsaalust igatsema. Praegu, kaks ja pool aastat hiljem, tõsimeeli igatsen.

Kaitseväes oldud ajast jäi mulle üks väga suur kahetsus. Nimelt ei saanud ma teenistuses lõpuni olla, kuna selg andis poole aasta peal lihtsalt alla. Nüüd oma sõpru, kolleege ja endiseid kaitseväekaaslasi vaadates tekib mul siiras kadedus, kui neid mõne aja tagant kordusõppustele kutsutakse, aga mind mitte. Selge see, et praeguses vanuses ei oleks mul kuidagi võimalik enam 11 kuud aega teenida, kuid oleks tahtnud selle ülesande omal ajal võiduka lõpuni viia.

Algus on enamikule kaitseväes keeruline. Keegi sõimab, keegi käsib kogu aeg kuskil olla, vaba aega peaaegu üldse ei ole ja mõned tegevused tunduvad äärmiselt mõttetud. Millest aga tol hetkel aru ei saada, on see, et nii vaimselt kui ka füüsiliselt muututakse seeläbi tugevamaks kui kunagi varem. See, et kodus internet tormisel õhtul veidi katkendlik on, on täielik pseudoprobleem. Sain sellest aru siis, kui pidin tühja kõhu ja valutava seljaga märjas lombis magama.

Poistest said seal silmanähtavalt mehed ja tüdrukutest naised – aga ainult neist, kes seda ise soovisid.

Aga lõppkokkuvõttes olid need lühikesed kuus kuud nii ägedad! Kunas veel saab granaati loopida, automaatrelvaga märki lasta ja kuulipildujaga südamest tanki silueti pihta valangut anda. Väike vaimne ja füüsiline kannatus annavad asjale lihtsalt ilmet juurde, eriti kui teha see kõik läbi koos heade sõprade ja kaaslastega. Poistest said seal silmanähtavalt mehed ja tüdrukutest naised – aga ainult neist, kes seda ise soovisid. Vastu tahtmist tundub kõik võimatu ja ületamatu.

Selle aasta juulikutse saanutele panen südamele, et jälgige soovitusi, mida varasemad kaitseväes käinud teile kaasa annavad. Hoolitsege oma tervise, hügieeni ja füüsilise vormi eest. Minge sinna midagi ära tegema, mitte lihtsalt üheksa kuud tiksuma.

Mina hakkasin vabal ajal (nii palju, kui seda oli) sõjameditsiini kohta lugema. Õppisin iseseisvalt haavu siduma, vaatasin näidisvideoid kuulihaavade kinnipanekust ja nii edasi.

Nüüdseks saan endale kindel olla, et kui kuskil verd näen, reageerin kohe, mitte ei pane pilti tasku või metsa poole jooksu. Minge ja õppige midagi kasulikku, uskuge mind, neid oskusi läheb kunagi tarvis.

Seotud lood
15.07.2020 17.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto