Kohaliku tööjõuga sahvreid ära ei täida

Ivari Padar. Foto: Arvo Meeks

Tööjõupuudus maasikakasvatuses on üles tõstnud väga palju kaasnevaid teemasid. Nende lahkamiseks alustan kaugemalt.

Põllumajanduses kasutatav umbes üks miljon hektarit maad on meie sahver. Selle väärtuse kasutamise kaudu toidame ennast ja müüme toodangut oluliselt ka väljapoole.

Aastatuhande lõpul ja teise alguses, olukorras, kus põllumajandus- ja maareformi tulemused tekitasid veel valusaid vermeid, mõeldi pingsalt, kuidas edasi minna. Olid tekkinud suuremad maakasutajad, eelkõige piimanduses ja teraviljakasvatuses. Ja oli hulk inimesi, kes olid oma maad tagasi saanud ning tihtilugu esimesed vitsad viie lehmagagi ära kogenud, sest pukipiimale lihtsalt ei tuldud järele.

Ilmselgelt sügavam rõhuasetus oli rohumaapõhiste võimaluste kasutamisel. Rohumaade rohkuse tõttu oli fookus piimandusel, väärtusliku karja päästmisel ja edendamisel. Avanesid ka võimalused uueks majandusharuks – lihaveisekasvatuseks. Hiljuti tähistatigi Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi 20 aasta juubelit.