Teatritrupp esitab Art Cafés ajatu sisuga näitemängu “Pidu katku ajal”

Piret Saul-Gorodilov
Copy
Üldinimlik käitumine – üks ees ja ülejäänud järel. Ohjeldamatu peie- ja peoseltskond on lambakarjana manitseva munga palge ette kogunenud. Terav silm tabab poosides sarnasusi tuntud maalidel kujutatud stseenidega.
Üldinimlik käitumine – üks ees ja ülejäänud järel. Ohjeldamatu peie- ja peoseltskond on lambakarjana manitseva munga palge ette kogunenud. Terav silm tabab poosides sarnasusi tuntud maalidel kujutatud stseenidega. Foto: Tarmo Truss

Leinamuusika saatel musta kirstu kandes astuvad teatritrupi KaRakTer harrastusnäitlejad kohviku sisehoovile kogunenud vaatajate ette. Halvaendeliselt alanud lavastuses lähevad peied peoks üle, lein ja lust vahelduvad laulu- ja tantsurütmis.

Olgugi et proovide alguseks oli viiruslaine taanduma hakanud, sai lavastaja Tiit Alte teksti otsimisel eriolukorraaegsetest sündmustest inspiratsiooni. Ettepanekuga korraldada õhtusöögiga etendusi oli tema poole pöördunud Art Café. Pidulik õhtusöök on osa etenduste puhul vaataja enda valik, teiste puhul etendusega kaasas käiv. Lavastuse pealkiri “Pidu katku ajal” kätkeb endas paljuütlevaid vihjeid. Dekoratsioonidest tõi keskaegse välimusega telk meelde triaažitelgid, ja kui tegelased üksteisest möödudes rätinurgaga nägu varjasid, siis mõjus see otsese viitena hiljutisele massilisele kaitsemaskipõuale. Arvata võib, et juba sajandeid tagasi aduti, et haigus võib õhu kaudu levida.

Näidendi “Katku linn” kirjutas ameerika näitekirjanik ja jurist John Wilson. Selle tegevus toimub 1665. aasta katkuepideemia ajal Londonis. Puškin tõlkis teksti 1830. aasta kooleraepideemia ajal Boldino karantiinis olles ja suutis kolmevaatuselisest näidendist osavalt lühivormi luua. Mitmesaja aasta vanustest sündmustest kõnelev tekst ei ole kaotanud oma päevakajalisust ja mõjub võrreldes tänapäevaste pandeemiafilmide ja -seriaalidega üllatavalt värskelt. Lõppude lõpuks püsib inimloomus taolistes olukordades muutumatuna.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles