Kolumn: hirm kasvab

Jüri Kaarel Runnel. Foto: Erakogu

Mul on väga raske aru saada, miks inimestel on raske suhtuda endast teistsugustesse inimestesse austuse ja inimlikkusega. Eestis on suureks probleemiks keritud LGBT+ inimesed. Ja lugedes, kuidas neid teemasid tihtipeale meedias käsitletakse, jääb mulje, et unustatakse ära, et nende siltide taga on tegelikult inimesed. Inimesed, kes tahavad olla võrdväärsed ühiskonna liikmed, selle asemel et elada ühiskonna äärealadel.

Eriti õõvastav on see, kui palju mängitakse emotsioonide peale. Parempoolsete poliitikute retoorikas on levimas lugu sellest, kuidas LGBT+ inimesed “rikuvad” lapsi. On üritatud luua pilt, et seksuaalne sättumus ei ole inimese loomulik osa ning seda surutakse neile mingite ideoloogiliste organisatsioonide poolt peale. Kindlasti on siin tegu lapsevanemate hirmutamisega, kuid samas teeb selline kõnepruuk LGBT+ noortele väga palju halba.

Esiteks tehakse maha LGBT+ inimeste kogemused, eriti just noorte omad, kes on selles suhtes kõige haavatavamad. Ühiskonnas on levinud heteronormatiivne maailmavaade, mis tähendab seejuures ka seda, et LGBT+ inimesed peavad välja teenima selle usaldusväärsuse, mis antakse heteroseksuaalse sättumusega inimesele ilma küsimata. Neile ei anta platvormi oma ideede jagamiseks sama kergelt kui näiteks parempoolsetele erakondadele. Tegu on vähemusgrupiga, millel on juba niigi raske enda eest seista lihtsalt selle olemuse pärast. Eriti nüüd, kus üritatakse lammutada ka vähemuste õiguste eest seisvaid gruppe valitsusesiseselt.