Kolumn: sügise eel

Martin Nõmm. Foto: Erakogu

Augustikuu hämarus saabub alati väikese üllatusena. Taas läheb öösel pimedaks ja tähedki naasevad üle pika aja taevasse. Mõnel eriti süngel õhtul võib blondiinina akna peal silmi pilgutades imestada, et ka meie planeet tiirleb ümber Päikese. Sel aastal saabus see aeg eriti ootamatult ja samas ka aegamisi, sest eelnenud kuudel on toimunud nii palju sündmusi, mis reaalsustaju kõigutanud on.

Tagasi mõeldes tundub kõigest möödunust väga keeruline kokkuvõtet teha. Aasta alguse ja praeguse vahel paistab olevat mitme kuu asemel hoopis aasta või paar. Kes enam mäletab suurt maastikupõlengut Austraalias, üleujutusi Indoneesias, Brexiti ametlikku toimumist või seda, kuidas noored Iraani ja USA vaheliste pingete pärast III maailmasõja nalju tegid? Muideks, see kõik toimus vaid jaanuaris.

Väidetavalt tekib aja venimise tunne siis, kui ellu tuleb palju uusi kogemusi. Pole tähtis, kas need kogemused on head või halvad. Seepärast kestsid lapsepõlve suved nii kaua, kuni saabusid koolitunnid, mis omakorda veel venisid. Heietus, et jaanipäevad ja jõulud nii kähku saabuvad ja mööduvad, kipub hiljem meelde tulema seepärast, et siis täidab elu mugav ja tuttav rutiin.