Raamatukogu harutab soovituste sasipundart

Foto: Arvet Mägi

Kultuuriministri käsulauad raamatukogudele ehk juhised riigipoolse sihtotstarbelise toetuse kasutamiseks ajavad Lääne-Virumaa keskraamatukogu direktoril Õie Tammissaarel, arendusspetsialist Tiina Kriisal, teenindusjuht Kaili Õunapuu-Seidelbergil ja komplekteerimisosakonna juhatajal Iivi Kasel kulmu kortsu. Käib pingeline mõttetöö probleemidele lahenduste otsimiseks. Esialgu on küsimusi rohkem kui vastuseid.

“Ma ei tea veel lepingute sõnastust, olen lugenud ettepanekust ja sellest, et peame kaks korda aastas hakkama aruannet tegema. Aga ei tea, missugust. Mida tean, on rahanumber, mis on enam-vähem sama, mis mullu ehk 1,54 eurot elaniku kohta. Kui suur see raamatukogule tuleb, sõltub elanike arvust. Poole sellest peame kulutama nimekirjas ette nähtud asjade hankimiseks, millest eelisjärjekorras on kultuuriajakirjad,” sedastas Õie Tammissaar hetkeolukorra minister Langi raamatukogurevolutsioonis. Kuidas seda kõike teha, ja mis juhtub, kui ettekirjutust ei täideta, pole esialgu teada. “Aasta lõpus on selge, mismoodi asi lahenes,” kinnitas direktor.

Komplekteerimisosakonna juhataja Iivi Kase hinnangul ettekirjutused keskkogude komplekteerimisse erilisi muudatusi ei too. “Meie tellime neid niikuinii, mõni üksik välja arvata. Aga väiksemate kogude jaoks on see täielik muutus. Praegu tellitakse ikka seda, mida kohalik lugeja loeb ja vajab, mitte seda, mida keegi ette määrab.”
Kultuuriajakirjad on raamatukogutöötajate sõnul enamasti spetsiifilise sisuga, nimetas Kaili Õunapuu-Seidelberg, tuues näiteks, et ajakirju Kunst.ee ja Muusika loevad üksikud või ei loe keegi. “Seda loevad ainult selle valdkonna inimesed ja neid on vähe,” märkis ta.
Isegi Vikerkaar on muutunud friik­likuks ning viimases numbris ilmunud Aapo Ilvese “Obstsöönne lugu” võib ajendada lugejat ajakirja käest panema, ilma et ta jõuaks teiste teemadeni. “Kas peab seda praeguses rahalises seisus maaraamatukogusse tellima, kui selles piirkonnas elab 500 inimest ja raamatukogudevaheline laenutus töötab hästi?” küsis Tammissaar.
Õie Tammissaare meelest ei tohiks unustada, et elame e-riigis, kus ajakirjandus on elektrooniliselt kättesaadav ning ajakirja ainsale lugejale saab võimaldada nii ligipääsu ajakirjale kui ka teda huvitava artikli väljatrüki. “Jõuame taas küsimuseni: mis on siis rahvaraamatukogu roll tänapäeval üldse,” sõnas direktor. “Inimene ostab endale eluks vajalikud teosed koju, raamatukogust tahab laenutada just seda kergemat – loen läbi ja viin tagasi. Siiani oleme arvanud, et see on üks meie ülesandeid.” Tammissaare sõnul pole komplekteerimine säilitamise eesmärgil olnud kunagi rahvaraamatukogu rida, selleks on hoiu- ja teadusraamatukogud. “See on väga põhimõtteline muutus,” rõhutas ta.
“Kui varem oleme rõhunud sellele, et teeme lugejate vajaduste uuringuid ja lähtume siinse piirkonna eripärast ja vajadustest, samuti demograafilisest koosseisust, siis selle põhjal on toimumas põhimõtteline muutus,” märkis Tiina Kriisa.
Õie Tammissaar tõi välja, et näiteks Taanis lähtutakse hoopis põhimõttest, et kui ühte raamatut või ajakirja pole kaks-kolm aastat laenutatud, kustutatakse see nimekirjast ja müüakse odavalt, sest eesmärk on, et oleks olemas need asjad, mida loetakse.
“Me ei ole ju millegi vastu, me ei tööta eesti keele ega kultuuri vastu, kaugel sellest, me komplekteerime neid, aga muuta see algne idu, et oleme selleks, et vahendada raamatut, lugemise võimalust – see läheb sel juhul täiesti ümber,” arutles Tammissaar. “Oleme üritanud minna edasi, olla infovahetusasutus, aga nüüd läheme tagasi ehk muuseumiks. Raamatukogu ei tähenda üksnes ilukirjandust,” lisas Tiina Kriisa.
“Vajaduse tunnetamine eeldab seda, et me peaks kogu aeg pakkuma seda uut, mis tuleb, neid tehnilisi võimalusi ja vahendeid, ikka selleks, et keel ja kultuur säiliksid. Kas muuseumiks minek on ikka õige suund,” kahtles Tammissaar. “Selle kaudu, et inimene loeb, säilivad keel ja kultuur ja lõpuks ka riik.”
“Meil on suur hulk raamatuid, väärtuslikku tõlkekirjandust – ma ei mõtle siin naistekaid –, mis peaksid raamatukogudes olema, ka ajalugu ja poliitikat, teabekirjandust,” nimetas Õunapuu-Seidelberg. “Avatud Eesti Raamatu” sarjas ilmunud teosed nõuavad teenindusjuhi sõnul väga haritud lugejat ning need raamatud võiksid olla maakonna keskkogus ja vallaraamatukogudes, kust on võimalik neid igale poole tellida.
Kohustusliku kirjanduse hulka arvatud kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiate saajad ja nominendid tellitakse keskraamatukogusse käskimatagi. “Aga väikesesse kohta nende vähese raha eest ...” kahtles Õie Tammissaar.
Komplekteerimisosakonna andmetel on Lääne-Virumaal 28 raamatukogu, mille piirkonnas on elanikke üle 500, seega saab raamatukogu riigilt umbes 800 eurot. “See tähendab, et sinna peaksime esmalt tellima täiskomplekti kultuuriajakirju. See summa on 224 eurot. Poolest pool läheks tal selle ajakirjade komplekti peale, 200 eurot jääb raha nominentide jaoks. Kumma väärtus on ajas suurem – perioodikal või raamatul? Minule tundub, et raamatul, ja siin on asi jälle proportsioonist väljas,” tegi Tammissaar selgeks raha reaalse jagunemise.

“Minu jaoks on selles protsessis kõige arusaamatum, et me räägime kogu aeg, et eesti kultuur säilib ainult läbi keele ja kirjanduse, ilukirjanduse. Mina olen aru saanud, et kultuuri mõiste on pisut laiem, et sinna alla käivad kõik kunstiliigid, aga selle eest riik ei muretse, muretseb üksnes ilukirjanduse eest. See on kahtlemata oluline asi, aga meie laenutuse protsentidest pisut üle 50, ülejäänud osa on eriala- ehk huvikirjandus. Kas need proportsioonid ei ole ka pisut paigast ära?” arutles direktor.
“Kui meil pole raha piisavate eksemplaride ostmiseks, kui inimesed on järjekorras nii õppe- ja teadmiskirjandusele, siis ... mõnikord võib eksam lihtsalt tegemata jääda,” nentis Õunapuu-Seidelberg. “Meie maakonna raamatukogud võtavad meilt RVLiga portsukaupa vanemat kirjandust – nad ei osta neid, et raha kokku hoida. See on väga normaalne protsess,” tõi teenindusjuht näite raamatukoguhoidjate targast rahalugemisest.
“Raamatute hind on viimaste aastatega tohutult tõusnud, aga riigipoolne rahastamine on jäänud 2009. aasta tasemele. Selles kontekstis – kui sul raha ei ole ja oled tark inimene, teed valikuid, kui oled korralik, siis täidad käsku,” sõnas direktor.
“Kahju, et kajab läbi kirjanike halvustav suhtumine raamatukogu “tädidesse”, kes justkui oleksid lugejal ees, et need ei saaks laenutada heade noorte meeskirjanike teoseid. Samas pole me pidanud kedagi sundima, et ta loeks Andus Kivirähki, Indrek Harglat või Viivi Luike – nende teostele on järjekorrad,” märkis Tiina Kriisa. “Hea raamat leiab endale alati lugeja. Ja lugeja lugedes areneb. Hea, et ta loeb,” lisas Kaili Õunapuu-Seidelberg.

“Rahvaraamatukogu ongi universaalse koostisega, ta on ka nendele, kes ei ole nii võimekad, et lugeda Kanti filosoofiat. Ega raamatukogu ei saa olla üksik saar ühiskonnas. Kui vaadata, milline meedia ruulib, millised üritused ...” sõnas Kriisa. “Inimesi huvitab alati see, mis on keelatud või halvaks tunnistatud,” selgitas Iivi Kask plahvatuslikult tõusnud Cartlandi-huvi, rõhutades, et ajaviitekirjandust on väga erinevat. “Inimesed, kes on tööst väga väsinud, vajavad lõõgastuseks midagi kerget ja romantilist, kus pole vaja mõelda.” Eesti kirjanikud võiksid aga Cartlandi edu kadestamise asemel tulla ise raamatukokku, tutvustada ennast ja teost, siis tekiks inimestel ka suurem huvi nende kirjutatut lugeda, väitis raamatukogurahvas kogemustele toetudes.
“Me oleme ju täiesti nõus sellega, et raamatukogus peab olema eesti kirjandus ja väärtkirjandus kättesaadav, peab olema väga erinevat kirjandust, aga kas keskkogus, vallakogus või külakogus, see on mõtlemise koht,” väitsid raamatukoguspetsialistid.
“Kadrina, Tapa, Rakke ja Väike-Maarja, nüüd ka Haljala, töötavad süsteemiga, et on vallaraamatukogu ja haruraamatukogud. Siis on mõistlik leppida valla tasandil kokku, kuhu mida tellida, arvestades kohalikke vajadusi, ja kuidas vahetada,” lausus Õie Tammissaar ja lisas, et tema hinnangul toimib see süsteem igati hästi.
“Asi on kaugel sellest, nagu oleks raamatukogudes üksnes meelelahutuskirjandus. Härra minister võiks tulla ja vaadata, mis raamatukogus tegelikult toimub,” sõnas Õie Tammissaar.

Sihtotstarbeliselt toetatud

• Kultuuriajakirjad Akadeemia, Keel ja Kirjandus, Kunst.ee, Looming, Loomingu Raamatukogu, Muusika, Õpetajate Leht, Sirp, Täheke, Teater. Muusika. Kino, Vikerkaar.

• Raamatud – kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad ja nominendid (kategooriad, igas viis-kuus raamatut: ilukirjanduslik proosa, laste- ja noorsookirjandus, ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde, luule, esseistika, vabaauhind); riigi kultuuri-aastapreemia saanud raamatud.

• Valida järgmiste auhindade laureaadid: Balti Assamblee kirjandusauhind, Euroopa Kirjandusauhind, Põlvepikuraamat, Aasta Rosin, Nukits, Eesti lastekirjanduse keskuse ja kirjastuse Tänapäev lastekirjanduse ja noorsooromaanivõistluse hinnatud tööd; konkursi “25 kaunimat raamatut + 5 kaunimat lasteraamatut” auhinnatud tööd.

• Lisaks kultuurkapitali toetatavad kultuuriajakirjad; valik kultuuriministeeriumi programmidest toetust saanud trükiseid, valik sarjadest “Eesti mõttelugu” ja “Avatud eesti raamat”.

Mis maakogus muutub?

Vastab Muuga raamatukogu (piirkonnas 542 inimest) juhataja Maarika Lausvee.

Missugused kohustuslikus nimekirjas olevatest kultuuriajakirjadest on praegu teie raamatukokku tellitud?
Sel aastal käib küll kultuuriajakirjadest ainult Kultuur ja Elu. Koolis käib Hea Laps, Täheke, Õpetajate Leht, Haridus jättis sellest aastast ilmumise.
Ülejäänud peaksime tellima. Missugune see kord on, me praegu veel täpselt ei tea.

Kuidas rahapool välja näeks?
Riigilt saame aastas 800 eurot, 400 sellest peaksin kulutama nõndanimetatud väärtusliku kirjanduse peale. Seda ma olen ka igal aastal teinud.
Mis puutub ajakirjadesse, siis, kuna meil on Laekvere vallas kolm raamatukogu, loodame, et ehk tohiksime selle täispaketi kolme vahel ära jagada. Kas meie soovi aktsepteeritakse, ei oska öelda.

Kui palju võiks olla teie kandis kultuuriajakirjanduse lugejaid?
Leian, et päris igasse kogusse siia maale ei ole mõtet neid tellida. Kunst.ee ja Muusika on päris spetsiifilised asjad, neile ma ei näe kindlasti lugejat. Meil on siin varem käinud kord üks, kord teine – on olnud Vikerkaar, Akadeemia ja Sirp, aga pole parata, maainimene ei taha neid lugeda.

Ilmselt on kergem vallaraamatukoguga ühinenud väikestel raamatukogudel.
Me ei ole näinud ametlikul ühinemisel seni mõtet, sest nagunii teeme pidevalt koostööd. Aga nüüd oleks see vajalik.

Mis saab, kui ei lubata kolme peale komplekti tellida, vaid igaühel peab olema oma?
Kui peab seda tegema, siis pean riigi rahast need ära tellima. Selle võrra saan vähem raamatuid tellida ja ajakirjad seisavad riiulis. Mõni inimene ehk natuke sirvib, kui hoian siin nina all laua peal, aga huvilisi ma selle sunniga ei tekita.
Isegi Loomingut ei loeta, sest tänapäeva eesti kirjandus on niisugune, et endalgi on raske lugeda. Meil on vanemad lugejad. Noored rabavad tööd teha, kihutavad Rakvere vahet ega jõuagi raamatukogusse. Kui ta siis ükskord tuleb, tahab midagi head ja kerget saada, et nädalavahetusel natuke lugeda. Nii see paraku on.

Külainimese vaimukeskpunkt

RAAMATUKOGU teatab silt ühe Kihlevere kahekorruselise kortermaja helendaval aknal. Kolmetoalises korteris paiknev raamatukogu tekitab tunde, et oled raamatukodus.

Raamatukoduhoidja Eha Tingas kahetseb, et pole parajasti ühtegi lugejat ette näidata – lapsed tulid bussi pealt ja käisid kogust läbi pool tundi tagasi ning järgmise bussini on aega. Vanem külarahvas eelistab aga raamatukogus käia hommikupoolikuti, et siis üksiti ka poest läbi astuda. Rahvarohkemad päevad on esmaspäev ja reede, neljapäeval oli pärastlõunaks läbi astunud 11 inimest.
“Siin on meil põhiosa kirjandusest, see on lastetuba, kus ka koos meisterdame, aga see on erialakirjanduse ruum,” teeb ta kiire ülevaate. Pisike väljapanek tutvustab hiljutist sünnipäevalast Oskar Lutsu.

“Ega siin suuremat näitust ei mahugi tegema, aga selline väike tähelepanujuhtimine on vajalik – mõnigi inimene leiab nii raamatu, mida muidu tähele ei paneks, ja võtab lugeda,” sõnab raamatukoguhoidja.
Töölaua kõrval riiulis on käepärast loetavad elulooraamatud ning riiuli all pisike nõndanimetatud Cartlandi kast, kus valik pehmekaanelist meelelahutuskirjandust. Cartlandi aeg olevat möödas, aga kergemat kirjandust loetakse ikka. Ent samavõrd nõutavad on ajalooainelised raamatud ning lood metsavendadest.

Aastas on Kihlevere raamatukogus registreeritud 150 lugejat, kolmandik neist on usinad raamatukogu kasutajad, käivad ülepäeviti ja võtavad ühe raamatu korraga.
Kihlevere raamatukogu on koos Hulja, Vohnja ja Viitna raamatukoguga juba üle kümne aasta Kadrina Valla Raamatukogu osakond. Kultuuriministri ettekirjutus 464 elanikuga Kihlevere piirkonna 8400 teavikuga filiaali suuri muutusi ei too.
“Kui peaksime siia väikesesse kogusse kõik need kultuuriajakirjad tellima, oleks see tõesti raha riiuli peale seisma jätmine. Aga kuna oleme üks vallaraamatukogu süsteem, siis Kadrinasse on kultuuriajakirjandus olnud tellitud kogu aeg ja saame sealt alati laenutada,” selgitab Eha Tingas. Huvi kultuuriajakirjade vastu on pisikeses kohas väike. Aga kui tekib soov lugeda, saab.

Ka eesti kirjandus on olemas ja igati kättesaadav. Kuna vallasisene raamatuvahetus käib kiiresti, siis on lugejad seni igati rahul olnud. “Eks see ka aitab, et meil on mehed bussijuhid, saab kohe küsida, kellel on kuhu sõitmist, et võtku raamat kaasa. See on kuldaväärt asi. Võõrale ehk nii julgesti ei helistaks,” muigab Eha Tingas.
“Olen aasta jooksul teinud 678 laenutust mujalt kui oma kogust – iga päev kaks raamatut. Kogu Kadrina vallas on see arv üle 2000. See näitabki, et süsteem on väga tõhus ja hästi käima läinud. Koostöö meil tõsiselt klapib,” on raamatukoguhoidja rahulolev.
Sisse astub elektrimees ning asub toimetama – otsitakse hiljutise elektrikatkestuse põhjust. Asi saab korda ja allkiri alla. Raamatut laenuks ei lähe.
“Me tellimegi raamatuid hajutatult – ühe ühte, teise teise kogusse –, siis ei dubleeri nii palju.

Põhirõhu paneme eesti kirjandusele, eesti ajaloole, vaatame, et lastekirjandus ja kohustuslik kirjandus kohapeal olemas oleks. Samuti peame silmas, et vanadest ja vähekasutatavatest raamatutest oleks vallas üks eksemplar alles,” räägib ta.
“Külaraamatukogus on asjad teistmoodi kui suures. Inimene tuleb, istub ja ütleb, et nii, nüüd vahetame raamatut. Siis püüan talle midagi sobivat leida. Teine helistab, et tulen poole tunni pärast läbi, kas sa mulle midagi valmis paned. Mulle meeldib siin. Aga meeldib käia ka Kadrinas,” kõneleb Eha Tingas.

Filiaalide töötajad käivad nimelt kordamööda laupäeviti Kadrina raamatukogus lugejaid teenindamas. Nii saab hoida raamatupildi värske ning pärast oma küla lugejatele kirjandust soovitada. “Lugejad tulevad küsima, kas Kadrinast midagi huvitavat tõid. Nad on harjunud, et midagi ikka toon.”
Tuleb postiljon, kaasas kiri, mille adressaati ei oska leida. Eha Tingas mõtleb ja raputab pead – seekord ei oska aidata. “Eile otsiti inimest, keda õnneks teadsin,” mainib ta. Raamatukogusse tullakse e-arveid maksma, siit saavad alguse ühised sõidud Rakvere teatrisse ja üritustele Kadrinasse.

Korra kuus käib Eha Tingas raamatukastiga Ama külas, viib kohale tellitud raamatuid ning võtab kaasa valiku, mis võiks lugejatele huvi pakkuda. Mõnikord tuuakse Ama küla rahvas hoopis valla bussiga raamatukokku, et nad saaksid ülevaate seal leiduvast.
Praegu on rahvas raamatukogu pärast ärevil. “Inimesed on päevateemadega kursis ja käivad raamatukogus murelikult küsimas, mis saab ja ega kogu ometi kinni panda. Nad on täiesti mures,” märgib Eha Tingas. “Tegelikult ajame seda eesti kirjanduse rida kogu aeg, milleks on vaja nüüd tolmu üles keerutada.”