:format(webp)/nginx/o/2017/02/14/6341505t1h8188.jpg)
/nginx/o/2020/08/05/13255291t1he2e6.jpg)
Hiljuti surusid Euroopa Liidu (EL) tuumikriigid läbi maanteereformi, mille sõnastatud eesmärgiks on rahvusvaheliste vedajate töö- ja sotsiaaltingimuste parandamine. Kõlab õilsalt, ent tegemist on tühja loosungiga, mille kattevarjus luuakse eelised Kesk-Euroopa veofirmadele ning ahistatakse äärealariikide ettevõtteid. Tõsiasi on, et idariikide veofirmad on kiiremini arenenud ja tegutsevad operatiivsemalt kui Kesk-Euroopa vedajad ning viimaste eestvedamisel suruti jõupositsioonilt reform ka läbi.
Mängu ei ole teoreetiliseltki võimalik võita, kui siseriike on ääremaadest enam ning igaüks lähtub oma huvidest. Üheksa EL-i riiki (nende seas ka Eesti) protestisid kavandatava reformi vastu, kuid tulemusi see ei andnud. Riukalik pakett, mille tegelikuks eesmärgiks on ääreriikide kaubavedudega tegelevate ettevõtete välja surumine Kesk-Euroopa turult, võeti vastu, kuna vanad Euroopa riigid on sattunud tugevasse konkurentsisituatsiooni, millega nad ilma konkurentsieelise loomiseta toime ei tuleks.
Transpordireformi peamisteks muudatusteks on veokite regulaarse kojutoomise nõue, mille kohaselt vedaja peaks asukohariiki tagasi pöörduma iga nelja nädala ning auto iga kaheksa nädala tagant. Praegusel juhul teevad Eesti firmad Euroopa Liidu siseseid vedusid ka mitme kuu pikkuseks kujunevate seanssidena. Selline lahendus on ökonoomne ettevõtte kulude optimeerimise, aga ka keskkonnasäästlikkuse koha pealt, sest tühisõidud on kahju nii firmale kui ka loodusele. Samuti on senine lahendus sobinud vedajatele, kes on saanud pikema perioodi ka kodus veeta. Lõpuks paneb aga kõik paika nõudlus ja pakkumine, milliste tingimustega veokijuhid nõus on ja millistega mitte.
Niinimetatud töötajate töö- ja sotsiaalelu kaitseks vastu võetud pakett on tegelikkuses kokku pandud kas eluvõõraste bürokraatide või omakasupüüdlike lobistide kaasabil, sest vedajate huvid praeguse paketi järgi primaarsed ei tundu olevat. Tühje tagasisõite ei hakkaks keegi tegema, sest see oleks majanduslikult ebaotstarbekas. Lahenduseks oleks vedaja tagasi tranportimine ja uue vedaja sihtkohta toimetamine. See tähendab aga logistilist organiseerimist ning lisakulu lennupiletite ja muude sõidukulude näol.
Riukalik pakett, mille tegelikuks eesmärgiks on ääreriikide kaubavedudega tegelevate ettevõtete välja surumine Kesk-Euroopa turult, võeti vastu, kuna vanad Euroopa riigid on sattunud tugevasse konkurentsisituatsiooni, millega nad ilma konkurentsieelise loomiseta toime ei tuleks.
Suure tõenäosusega kaob eesti rahvusest vedajatel Kesk-Euroopas töö ära ja selle võtavad üle Saksamaa külje all olevad Poola või Tšehhi vedajad, kes suudavad inimesi ja autosid koduriigi läheduse tõttu koju tuua. Kindlasti on see kahjulik Eesti ettevõtetele, veokijuhtidele, aga ka riigile, sest maksuraha läheb riigist välja.
Majandus- ja taristuminister Taavi Aas on pakkunud lahenduseks firmade välismaale registreerimise, mis loomulikult on võimalik, ent samal ajal on see ka täiesti ebapatriootlik ja allaheitlik. Ei ole kuigi patriootlik, et elame Eestis, aga maksame makse teiste riikide arendamiseks. See ei ole olnud ka EL-i loomise idee – kehtestada reeglid, mis sunniksid tootmise ja majandustegevuse viima teistesse riikidesse. Liidu idee on olnud ühtlane areng ja efektiivne siseturg, kus kõigil riikidel on võrdsed võimalused.
Ehkki majandusminister on pakkunud lahendusena Eesti vedajate Kesk-Euroopasse registreerimist, ei ole see seisukoht tõsiselt võetav ega riigimehelik. Eesti on liitunud Euroopa Liiduga, mille aluslepingutes sätestatu on kohustuslik. See tähendab osa saamist ühenduse eelistest, aga ka kohustust täita lepingutes sätestatu. Samal ajal tähendab see ka õigust pöörduda Euroopa Liidu Kohtusse oma õiguste kaitseks. Seda peaks Eesti koos teiste kannatada saavate riikidega ka tegema.
Orjamentaliteedist siin kasu ei ole: sõidetakse üle üks kord, tehakse seda ka teine ning kolmaski kord. Argumendid otsuse vastu on ju kaalukad: esiteks on sellise paketi puhul vaja tõestada, et tegemist on protektsionismiga, mis on aga ühenduse sees keelatud; teiseks läheb pakett vastuollu EL-i sätestatud eesmärkidega, nagu aus konkurents, tasakaalustatud majanduskasv ning kõrge konkurentsivõimega turumajandus; kolmandaks ei reguleeri reform kolmandate riikide vedajaid, mis annab viimastele konkurentsieelise ühenduse liikmete seas. See aga on vastuolus liidu enda põhiolemusega, sest ühenduse üheks kandvaks ideeks on siseturg, mis on liikmesriikidele piiranguvaba ja mida iseloomustab teenuste, kaupade ja inimeste vaba liikumine ning see, et kõigil on võimalik samadel tingimustel tegeleda ettevõtlusega. Kolmandatele riikidele see ei kehti. Seega on pakett vastuoluline, sest EL lõi selle hääletustulemusega diskrimineerivad reeglid ühenduse ettevõtjatele.
Suure tõenäosusega kaob eesti rahvusest vedajatel Kesk-Euroopas töö ära ja selle võtavad üle Saksamaa külje all olevad Poola või Tšehhi vedajad, kes suudavad inimesi ja autosid koduriigi läheduse tõttu koju tuua.
1958. aastal loodi Euroopa Majandusühendus, mille peamiseks eesmärgiks oli liikmesriikide omavaheliste tollide kaotamine ja ühiste tollimaksude kehtestamine kolmandate riikide suhtes. 1986. aastal jõustus ühtse Euroopa akt, millega fikseeriti siseturu loomine alates 1993. aastast. Siseturg tähendas seejuures neljal vabadusel põhinevat ühtset majandusruumi, kus puuduksid tõkked kaupade, teenuste, isikute ja kapitali vabal liikumisel.
EL-i lepingu artikli 3 kohaselt loob liit siseturu ning taotleb säästvat arengut, mis põhineb tasakaalustatud majanduskasvul, hindade stabiilsusel ja kõrge konkurentsivõimega sotsiaalsel turumajandusel. Siseturu eesmärgiks on edendada majandustegevuse harmoonilist, tasakaalustatud ja säästvat arengut. Veokite tühiveod säästvat arengut kindlasti ei taga.
Samas artiklis on kirjas, et liit taotleb Euroopa säästvat arengut, mille eesmärk on saavutada täielik tööhõive ja sotsiaalne progress, samuti on rõhk kõrgetasemelisel keskkonnakaitsel ja keskkonna kvaliteedi parandamisel. Veokite tühisõidud on vastuolus ka keskkonnakaitse põhimõtetega.
Eestil on võimalus tõestada, et riik seisab oma ettevõtjate ja põhimõtete eest, ning esitada hagi tehtud otsuse vastu või ühineda teiste ääremaade kavandatava hagiga.