Euroopa Liidu maanteepakett on näide jõupositsioonidest

Einar Vallbaum. Foto: Marianne Loorents

Hiljuti surusid Euroopa Liidu (EL) tuumikriigid läbi maanteereformi, mille sõnastatud eesmärgiks on rahvusvaheliste vedajate töö- ja sotsiaaltingimuste parandamine. Kõlab õilsalt, ent tegemist on tühja loosungiga, mille kattevarjus luuakse eelised Kesk-Euroopa veofirmadele ning ahistatakse äärealariikide ettevõtteid. Tõsiasi on, et idariikide veofirmad on kiiremini arenenud ja tegutsevad operatiivsemalt kui Kesk-Euroopa vedajad ning viimaste eestvedamisel suruti jõupositsioonilt reform ka läbi.

Mängu ei ole teoreetiliseltki võimalik võita, kui siseriike on ääremaadest enam ning igaüks lähtub oma huvidest. Üheksa EL-i riiki (nende seas ka Eesti) protestisid kavandatava reformi vastu, kuid tulemusi see ei andnud. Riukalik pakett, mille tegelikuks eesmärgiks on ääreriikide kaubavedudega tegelevate ettevõtete välja surumine Kesk-Euroopa turult, võeti vastu, kuna vanad Euroopa riigid on sattunud tugevasse konkurentsisituatsiooni, millega nad ilma konkurentsieelise loomiseta toime ei tuleks.

Transpordireformi peamisteks muudatusteks on veokite regulaarse kojutoomise nõue, mille kohaselt vedaja peaks asukohariiki tagasi pöörduma iga nelja nädala ning auto iga kaheksa nädala tagant. Praegusel juhul teevad Eesti firmad Euroopa Liidu siseseid vedusid ka mitme kuu pikkuseks kujunevate seanssidena. Selline lahendus on ökonoomne ettevõtte kulude optimeerimise, aga ka keskkonnasäästlikkuse koha pealt, sest tühisõidud on kahju nii firmale kui ka loodusele. Samuti on senine lahendus sobinud vedajatele, kes on saanud pikema perioodi ka kodus veeta. Lõpuks paneb aga kõik paika nõudlus ja pakkumine, milliste tingimustega veokijuhid nõus on ja millistega mitte.