Kergliikurid on tulnud liikluspilti, et sinna jääda

Kalvi Kõva. Foto: Arvet Mägi

Kes vähegi on sel suvel mööda Eestimaad ringi sõitnud, see teab, et elektritõukerattad on vallutanud linnade, aga ka väiksemate kohtade tänavad. Neid – nagu ka muid eriilmelisi elektrilisi ja inimjõul töötavaid liiklusvahendeid – kohtab üha sagedamini külateedelgi. Kui veel mõni aasta tagasi võis arvata, et kergliikurid on ajutine nähtus, pigem moehaigus, siis praegu saab kindlalt väita, et need on tulnud selleks, et jääda.

Uutmoodi sõidukid ei jäta kedagi ükskõikseks – laste ja noorte kõrval on küllalt ka küpses eas fänne, kes kergliikuritega kas niisama lusti sõidavad või siis oma asju ajades jalavaeva vähendavad. Kahtlemata on elektritõuksidel ka vaenlasi, eriti suuremates linnades, kus nendega sõitjad kipuvad nii jalakäijaid kui ka autojuhte ja jalgrattureid segama. Tallinnas, Tartus ja Pärnus teevad peavalu ka kõnniteedele risti-rästi pargitud üürirattad. Enamik sõitjaid arvestab teiste liiklejatega, kuid silma torkavad just hoolimatud ja kogenematud juhid.

Elektriliste tõukerataste ja rulade plahvatuslik levik koos nendega seotud liiklusõnnetuste kasvuga on toonud üle maailma kaasa vajaduse uute liiklusreeglite järele. Eelmisel suvel Eestis alanud arutelud selle üle, kas ja kuidas reguleerida kergliikuritega liiklemist, on tänaseks pooleldi vilja kandnud. Enne jaanipäeva läbis riigikogus esimese lugemise liiklusseaduse muutmise eelnõu, mille sätted puudutavad valdavalt kergliikureid ja nende juhtimist. Debatid jätkuvad septembris – lisaks seaduseelnõu kitsaskohtadele, millele juunis riigikogu saalis tähelepanu juhiti, on nii majanduskomisjonis kui ka täiskogus põhjust arutada ja analüüsida sel suvel liikluses toimunut.