Kiri: oh avatus, sa kallis tiivuline sõna!

Jaanus Nurmoja. Foto: Arvet Mägi

Teise maailmasõja ajal lasi rahvussotsialistlik Saksamaa lendu propagandistliku mõiste “uus Euroopa”. Kui uskuda ühe Eesti omavalitsuse juhtiva tegelase mälestusi, siis osutus see küll vaba ruumiga täidetud tiivuliseks tünniks. Kes ka ei võtnud seda sõnapaari suhu, näis asjast teadvat vaata et kõike peale ühe – et mida see “uus Euroopa” endast õigupoolest peaks kujutama, mis selle sisu on.

Juba viimased viis aastat on meie kõnepruugis ja kirjasõnas jõuliselt koha sisse võtnud mõiste “avatus”. Viimati kohtasime seda siis, kui tuli uudis rühmituse Parempoolsed loomisest Isamaa erakonnas. Piltlikult öeldes on seda tarvitatud söögi alla ja söögi peale. Mis tahes saab olla avatud, on ilmtingimata avatud. Ühiskond, rahvuslus, Eesti ... Ja vastandmõiste on “suletus”.

Ega lood ole just palju paremad kui omal ajal uue Euroopaga, ent kõnelejail näib vähemalt olevat mingi ettekujutus, mida nad silmas peavad. Mis muidugi ei tähenda, et kuulajad neid samamoodi mõistavad. On see avatus eelkõige mittetakerdumine dogmadesse? Huvi uudsete ideede ja teadmiste vastu ning valmisolek neid rakendada? Lahtised silmad ja kõrvad? Lahtised uksed? Inimeste ja viiruste vaba kulgemine ilma nägude kontrollita piiril?