Nädala kaja: mahasalatud Valgevene
15. august 2020, 00:00
Lõppeva nädala suurim uudis Eestis polnudki seotud EKRE, Jüri Ratase või mõne abielulahutusega, vaid hoopis Valgevenega. Isegi koroona näis hetkeks kahvatuvat.
Keset hapukurgihooaega andsid Valgevene valimised ja sellele järgnenud rahutused kogu maailma meediale piisavalt kõneainet. Väga raske on siit rahulikult Virumaalt hinnata, kus on seal absoluutse tõe keskpunkt – selliste sündmuste puhul tuleb ettevaatusega suhtuda nii ühe kui ka teise poole väljaütlemistesse.
Kes on käinud ja oma silmaga kaenud, räägib, et pealtnäha on Valgevene igati korralik ja tänapäevane riik. Kuidas elab lihtne valgevenelane ja mida ta oma “batjast” ehk kuuendat korda presidendiks kandideerinud ja saanud(?) Lukašenkast arvab, on hoopis teine teema. Aga igal juhul pole valgevenelased põhjakorealased, sest piirid on lahti, nad käivad Euroopas ja kasutavad sama internetti, mida meiegi. Ja igal juhul elab keskmine valgevenelane majanduslikus mõttes paremini kui tema paljuräägitud naaber ukrainlane.
Meil siin Lääne-Virumaal oli aga rahulik nädal, kus elevust tekitasid võõramaised teeteod, üks hall seiklemas käinud papagoi ja lärmavad noored.
Kuigi näiliselt on Lääne-Euroopa Valgevenest distantsi hoidnud, on see riik kaubanduspartneriks ja äri ajamiseks väga hästi kõlvanud. Tartus sõitsid veel mõni aeg tagasi ringi Valgevenes toodetud linnaliinibussid. Valgevene kallurid ja traktorid on kvaliteetsemad ja ostetumad kui Venemaa omad. Osa Stadleri kaubamärki kandvaid ronge on kokku pandud Valgevenes. Isegi A. Le Coqi “eestimaist” kalja toodeti vähemalt mõni aeg tagasi Valgevenes asuvas tehases.
Poliitilisel tasandil hoitakse aga Valgevenega distantsi. Eesti omavalitsustel on sõpruspiirkondi igasugustest kummalistest kantidest, kuid põgus otsing ei viidanud mitte ühelegi ametlikule sõprussuhtele Valgevenega.
Meil siin Lääne-Virumaal oli rahulik nädal, kus elevust tekitasid võõramaised teeteod, üks hall seiklemas käinud papagoi ja lärmavad noored. Ühesõnaga tavalised suvised asjad.
Mitmel pool, nii Rakveres kui ka teistes linnades ja asulates, käib kõva ehitustegevus ja kuskilt otsast ei paista, et Lääne-Virumaa hakkaks varsti valmis saama. Mis on hea, sest iga arendus ja ehitus annab inimestele tööd ning leiba, liigutab raha ja lõpptulemus rõõmustab silma ning muudab elukeskkonna paremaks.